Īle Partisanide fraktsioon
III Metsavendade liikumine

Muuseum asub mõne kilomeetri kaugusel Renda keskusest. Ekspositsioon tutvustab 50 aastat kestnud vastupanuliikumist Lätis: vastupanu esimesele Nõukogude okupatsioonile, Natsi-Saksamaa okupatsioonile ning nii relvastatud kui vägivallatut vastupanu teisele Nõukogude okupatsioonile. Ekspositsioon asub kahes hoones. Ühes hoones asub esimest Nõukogude okupatsiooni ja Saksa okupatsiooni tutvustav näitus. Taastatud aidahoonesse on välja pandud näitus metsavendlusest. Kahe hoone vahel asub punker autentse sisseseadega ja kaevikud, mida mööda sõdurid liikusid. Muuseumi lähedal Rendas asub harjutusväljak – kaevikud, blindaažid ja takistusrada – noorsõduritele ja teistele huvilistele. Külastused tuleb ette tellida.

Siin lähedal leidis 1946. aasta jaanuaris aset üks suurimaid metsavendade lahinguid. Āpūznieki lahingus alistas Kabile metsavendade rühm okupatsioonivõimu väed, kes olid arvulises ülekaalus. Lahingupaika on sisse seatud puhkeala ja püstitatud infostendid.

Mälestusmärk asub Striķu ja Lauku tänava ristmikul.

Traagiliselt verine sündmus, mis toimus sellel kohal, leidis aset rahuajal 24. veebruaril 1950. aastal Saldus, Striķu (tollal 5. augusta) tänaval, 33. ja 35. maja lähedal. Selle tänava 33. majas oli pärast Zemgale metsaprügade rühma koos peakorteripunkriga Īle metsades 1949. aasta märtsis toimunud hävitamist veel elus ja tabamata kolm metsaprügade rühma, sealhulgas rühmaülem ise, Kārlis Krauja (tegelik nimi Visvaldis Brizga), ja tema kaaslane Vilis Krusts. Nad lootsid veeta 1950. aasta talve Bergmanide kodus Salduses, kuid nad võeti kokku ja otsiti üles. Kaks maja piirasid umbes 30 tšekisti ja varahommikul toimus äge lahing. Tšekistid said mõlemast majast tule alla, kuid ülekaalukale kaotades püüdsid partisanid põgeneda lähedalasuvasse Veide metsa. Tšekistid tulistasid aga partisan Krusta juba maja trepil ja Krauja - umbes 80 meetrit edasi metsa poole.

Mõlemad majad pandi põlema, kusjuures elanikke paluti eelnevalt välja tulla ja lubati, et nende elu jääb puutumata. On teateid, et inimesed tulid küll välja, kuid nad tulistati siiski kohapeal maha. Nende inimeste hulgas, kes lasti maha või lämbusid suitsus, olid isa ja poeg Kursinski majast 35, kes olid toetanud partisane, aga ka Kursinski maja elanik Leontine Ezerkalni, kes ei teadnud oma majaomaniku sidemetest metsabrigaadidega, lasti maha.

Punker asub Zebrene vallas, vähem kui 1 km kaugusel P104 Biksti - Auce maanteest. 

Balti riikide suurima punkri ehitasid 1948. aastal Īle metsadesse Läti-Leedu ühendrühma partisanid, et jätkata oma võitlust nõukogude võimu vastu. 27-liikmelist rühma juhtis noor komandör Kārlis Krauja (tegelik nimi Visvaldis Brizga).

17. märtsil 1949 pidasid 24 partisani, kes olid sel ajal punkris, oma viimase lahingu 760-liikmelise riikliku julgeoleku ministeeriumi ehk Tšeka väe vastu. 15 sissit tapeti, üheksa võeti kinni ja küüditati koos oma toetajatega Siberisse.
 
1992. aastal kaevasid kodukaitsjad koos Daugava haukude ja patriootiliste organisatsioonide esindajatega punkri välja, kogusid langenud võitlejate luud kokku ja matsid need Dobele Virki kalmistule. Punkri juurde püstitati valge rist, mälestuskivi ja graniidist stele.
 
Juba 1990ndate keskel joonistati punkri piirjooned ja tugevdati sisemised seinad, kuid alles lahingu 60. aastapäevaks ehitati punker uuesti üles täpselt sellisena, nagu see oli enne õhku laskmist. Paljud toetajad ja vabatahtlikud aitasid seda ellu viia.
 
Punkri sees on näha pliit, laud ja kitsad pingid, millel partisanid magasid. Seal on infotahvlid, mälestuskivid partisanide ja nende toetajate nimedega. 

Seal on puhkekoht ja tualett. 

Nõukogude okupatsioonirežiimi vastu võidelnute ja kommunistlike repressioonide ohvrite mälestuspaik avati 1. septembril 1995 Zebrene vallas Reņģese mõisa pargis. Karedal rahnul on kujutatud rist ja graveeritud sõnad: "Punase terrori ohvritele Zebrenes, Teises maailmasõjas langenud rahvusvõitlejatele". Mälestusmärgi loomist toetas rahaliselt organisatsioon "Daugavas Vanagi".

Íle rahvuspartisanide vendade haud rajati Birze valla Virkuse kalmistule 14. novembril 1992, mil siia maeti 17. märtsil 1949 Íle lahingus hukkunud 15 partisani. See sai võimalikuks pärast seda, kui 18. juulil 1992 kaevasid rahvuskaardid koos organisatsiooniga "Daugavas Vanagi" ja Läti ajaloo uurimise töörühmaga "Ziemeļblāzma" teiste rahvusliku suunitlusega organisatsioonide esindajate osalusel välja aastal maetud isiku. õhku lastud partisanipunker Zebrene valla Īle metsaalal 15 Läti ja Leedu metsavenna säilmed.

Île lahingus langenud rahvuspartisanide mälestuskivi avati 29. mail 1993. aastal. See põhineb metal, mille töötas välja Alfons Kalniņš ("Edgars"), üks 1949. aasta 17. märtsi lahingus ellujäänud osalejaid. Korrapärase kujuga graniitplaadil on kujutatud mõõk ja tõusev päike ning sisse kirjutatud tekst 15 langenud rahvuspartisani nimega ja kiri:

"Päike tõusis mõõgast. Siin hukkusid 1949. aastal Île lähedal toimunud lahingus Läti ja Leedu rahvuspartisanid. 17. märtsil".