1. Daugavgriva Läti laskurpolk I I maailmasõda
Esimese maailmasõja alguses pöördusid Läti ohvitserid korduvalt kõrgemate Venemaa sõjaväeinstitutsioonide poole ettepanekutega luua Vene armee koosseisus Läti rahvusväeüksused. Need algatused lükati aga tagasi. 1914. aasta lõpus moodustati Daugavgrīva kindluse kaardiväe ühendatud töökompanii kaks pataljoni, mis alates märtsist 1915 osalesid lahingutes Leedus ning seejärel Zemgales ja Kuramaal. Läti kaardiväe edukas tegevus Jelgava kaitsmise lahingutes 1915. aasta mais tõstatas taas päevakorda Läti rahvusväeüksuste loomise küsimuse. 1915. aasta sügisel ja talvel kasutati mõlemat kaardiväe pataljoni isikkoosseisuna Läti laskurüksuste formeerimisel.
Esimese maailmasõja ajal Vene impeeriumis toimus Rahvuskaardi moodustamine vastavalt 1910. aastal kinnitatud mobilisatsioonimäärustikule. Rahvuskaardi koosseisu arvati 21–42-aastased mehed, kes olid regulaarväest vabastatud. Rahvuskaart oli mõeldud peamiselt tagalateenistuseks – sõjaliste ja strateegiliste insenerirajatiste kaitsmiseks, kindluste ja linnade garnisoniteenistuseks ning regulaarväe üksuste täiendamiseks. Rahvuskaardi üksusi kasutati sageli sõjaväerajatiste ehitamisel. Sel põhjusel moodustati isegi eritöökompaniisid ilma neid relvi varustamata.
Daugavgrīva kindluse vajadusteks eraldati 13 Kodukaitse töökompaniid. 1914. aasta sügisel rakendati Kodukaitse kompaniisid peamiselt kindluse ümber positsioonide ehitamisel. Alates 1914. aasta novembri lõpust alustasid kaheksa ehitustöödest vabastatud Kodukaitse relvastatud kompaniid intensiivset sõjaväelist väljaõpet, et kompenseerida regulaarväe üksuste puudumist.
Kaheksast Läti laskurpataljonist esimene hakati formeerima 1915. aasta augustis. Sellele anti nimi Daugavgrīva. See polnud juhus, sest Daugavgrīva kindlusest oli saanud Läti üksuste kodu. Kindluse garnisoni töökompaniidest, milles absoluutse enamuse moodustasid lätlased, moodustati kaks rahvuskaardipataljoni, mis 1915. aasta kevadel osalesid lahingutes sakslaste vastu Kuramaal ja Põhja-Leedus. Kindluse komandandi adjutant K. Baltiņš täitis esimeste laskurpataljonide ülema ülesandeid ja töötas Läti laskurite organisatsioonikomitees.
Esimesed laskurpataljonid formeeriti suure kiiruga. Rinne oli Riia lähedal ja Saksa rünnak võis alata iga hetk. Laskjate paigutamiseks oli ruumipuudus, puudusid riided ja varustus. Ka relvad said laskurid hilja. 1. Daugavgrīva Läti laskurpataljon sai relvad kuu aega pärast formeerimist, kuid vormiriietus ja rakmed veelgi hiljem. Samuti puudus kogenud instruktoritest ja ohvitseridest. Ilma relvade ja piisava juhtkonnata oli väljaõppeprotsess keeruline. See tekitas ärevust nii laskurite kui ka ohvitseride seas. Väljaõpet raskendasid ka laskurite sagedased omavolilised puudumised.
Üldiselt tuleb tunnistada, et Läti Laskjate Organisatsioonikomitee töö oli imetlusväärne. Lühikese aja jooksul, väga rasketes tingimustes ja ilma eelneva kogemuseta, moodustati mitu lahinguvalmis pataljoni. See oli suur edu ja tõestus Läti ühiskonna enesekorraldusvõimest.
Novembris 1916 nimetati kõik Läti laskurpataljonid ümber rügementideks.
Rohkem teabeallikaid
1. Šiliņš J. "Läti laskurid". Riiklik entsüklopeedia. https://enciklopedija.lv/skirklis/31625-latviešu-strēlnieki [vaadatud 29.10.2021].
2. Dedumietis D. "Daugavgrīva kindluse rahvuskaardi ühendatud töökompaniide pataljonid". Riiklik entsüklopeedia. https://enciklopedija.lv/skirklis/58908-Daugavgrīvas-cietokšņa-zemessargu-apvienoto-darba-rotu-bataljoni [vaadatud 29.10.2021].
3. Hingede lumetorm. Digitaalne muuseum. Saadaval: https://www.dveseluputenis.lv/lv/laika-skala/notikums/74/pirmo-latviesu-strelnieku-bataljona-formesana/ [vaadatud: 29.10.2021.].
Seotud ajajoon
Seotud objektid
Daugavgrīva kindlus
Daugavgrīva kindlus asub Daugavgrīva saarel Buļļupe jõe suubumiskohas Daugavasse, sinna pääseb Birzese tänavalt. Kindlus ehitati 17. sajandil kaitsmaks vaenlaste eest Riiat, olulist haldus-, kaubandus- ja tootmiskeskust. Hiljem sai sellest Läti sõjaväe rannikukaitse peamine kindlustus koos mitme tugipunktiga. Selline kaitserajatiste süsteem on Läti sõjaajaloo pärandi üks väärtuslikumaid objekte. Kindlus on Läti sõjaajaloo tunnistajaks. Näiteks Krimmi sõja ajal (1853–1856) õpetati siin välja läti ja eesti kahurilaevade meeskondi. Nende üksuste peamine eesmärk oli kaitsta kohalikke sadamaid ja rannikut Briti mereväe rünnakute eest. Esimese maailmasõja ajal moodustati siin Daugavgrīva maakaitse roodud. Need olid esimesed läti lahinguüksused, mis tegutsesid veel enne Läti kütipolke. Tänapäeval on võimalik külastada kindluse territooriumi. Lähedal asuvad Komeetfordi kindlustused ja mereäärne looduspark. Teisel pool Daugavat asuvad aga Mangaļsala kaitserajatised.
Jõululahingu Muuseum ja vabaõhunäitus
Jõululahingu mälestuspark ja -muuseum asub Jelgava piirkonnas Valgunde vallas Mangaļi talukohas. Muuseum on Läti Sõjamuuseumi filiaal, see avati 2005. aastal ja see asub piirkonnas, kus toimus Jõululahing. Lahingupaikades on ikka veel säilinud ainulaadsed Esimese maailmasõja aegsed kaitserajatised. Muuseumis eksponeeritakse lahinguväljalt leitud esemeid. Vabaõhuekspositsioon tutvustab rekonstrueeritud kaitserajatisi. Muuseumi ümbruses asuvad turismimarsruudid ja õpperajad. Esimese maailmasõja aegsete kaitserajatiste vabaõhuekspositsioon ja siseväljapanekud on külastajatele avatud iga päev. Ložmetējkalnsi ümbrusest võib endiselt leida ainulaadseid tõendeid Esimese maailmasõja aegsetest kaitserajatistest. Seal asub 27 m kõrgune vaatetorn, kust avaneb panoraamvaade piirkonnale, kus toimus Jõululahing, mis on tõenäoliselt kõige tuntum ja dramaatilisem Esimese maailmasõja sündmus Lätis. Sellel on eriline koht Läti sõja- ja kultuuriajaloos. Jõululahingut seostatakse peamiselt Läti küttide rünnakuga Saksa armee üksuste vastu äärmiselt rasketes ja ebasoodsates oludes. See oli ainulaadne olukord, kus suurt lahinguoperatsiooni alustati ilma suurtükiväe toetuseta.
Nordeķi – Kalnciemase luitehari
Umbes 30 km pikkune luiteahelik, mida on tänapäeval looduses võimalik jälgida Iļģuciemsist (väikeste katkestustega) Tīreļini, on üks Mereäärse madaliku muljetavaldavamaid pinnavorme, mida harva tajutakse ühtse loodusliku moodustisena. Luited tekkisid ühe viimase Balti jääjärve kaldale, kui Balti jääjärve veed taandusid. Luiteahelik koosneb kahest paralleelsest 50–100 m laiusest luitevööndist. Need on tavaliselt 6–10 m kõrged, kuid nende kõrgeimad punktid ulatuvad 16–19 m üle merepinna. Kleisti, Imanta ja Beberbeķi läheduses on luiteid katvad kaunid männimetsad populaarsed matka-, puhke- ja sportimiskohad ning talvel murdmaasuusatamise koht. Lāčupīte läheduses asuv luiteosa on seotud Bermontiaadide sündmustega. Pārdaugava luite peal asub Lāčupe ehk Lācarase kalmistu . Pinkie ja Babīte vahel on luidete kaitsmiseks loodud Beberbeķi looduspark. Nordeķi-Kalnciemase luideteaheliku lääneosa, mis on umbes 10 km pikk, kannab nime Pikaks luited . Pika luite lähedal (Trenčist lõunas) asuvad Antiņi vendade kalmistu , Läti laskurite haigla ravimiladu ja renoveeritud Läti laskurite kaevikud . Pikast luited lõuna pool asub soostunud metsade ja rabade massiiv, sealhulgas Rāvājs ja Maztīrelis . Maztīrelise vastas asub Ložmetējkalns vaatetorni ja puhkekohaga ning nn Saksa vallilõik . Veelgi kaugemal läänes, Pika luited lähedal, asuvad Läti laskurite vendade kalmistu ja Piķi vendade kalmistu. Suuremate või väiksemate katkestustega on kaevikud nähtavad peaaegu kogu Nordeķi-Kalnciemase luiteaheliku ulatuses. Pika luite edelaosas – lõunast külgnevates soistes metsades – on näha Esimese maailmasõja aegseid pommikraatreid . Kogu Pika luite pikkuses (sellest lõunas) kulgevad väikesed metsarajad, mis sobivad jalutuskäikudeks ja pikemateks matkadeks – suurepärane võimalus uurida Esimese maailmasõja lahingupaiku.
Jelgava kaitsjate monument
Monument Jelgava kaitsjatele – Daugavgrīva kodukaitseväele, kes peatasid Saksa armee rünnakut Jelgavale 1915. aasta aprilli lõpus – avati 1991. aastal Svēte kooli kõrval Jelgava vallas. 1915. aasta mai alguses toimus Jelgavas selle olulise sündmuse mälestuseks suur meeleavaldus. Asjaolu, et Läti kodukaitseväel õnnestus Saksa rünnak peatada, kasutasid Jānis Čakste ja tema kaaslased ära Läti laskurüksuste loomise idee õigustamiseks Esimese maailmasõja ajal.
Monumendi autor on skulptor Alvīne Veinbaha (1923–2011).
Seotud lood
Daugavgrīva kindluse kohta
Jutustaja kirjeldab sündmust Daugavgrīva kindluses Esimese maailmasõja ajal, kui seda pommitas Saksa armee õhulaev. Kindlus oli üks strateegilisi objekte, mis säilitas oma tähtsuse Teise maailmasõja lõpuni.