1. Daugavgriva Läti laskurpolk I Maailmasõda
Esimese maailmasõja alguses pöördusid Läti ohvitserid korduvalt Venemaa kõrgemate sõjaväeasutuste poole ettepanekutega luua Vene armee koosseisus Läti rahvuslikud sõjaväeformatsioonid. Need algatused lükati aga tagasi. 1914. aasta lõpus formeeriti Daugavgrīva linnuses kaks Daugavgrīva linnuse rahvuskaartide ühistööornamendi pataljoni. Läti rahvuskaardi edukas tegutsemine Jelgava kaitse lahingutes 1915. aasta mais tõstatas taas küsimuse Läti rahvusformeeringute loomisest. 1915. aasta sügisel ja talvel kasutati mõlemat Rahvuskaardi pataljoni Läti laskurüksuste moodustamiseks.
Rahvuskaardi formeerimine Vene impeeriumis Esimese maailmasõja ajal viidi läbi 1910. aastal kinnitatud mobilisatsioonimääruse järgi. 21–42-aastased mehed, kes olid vabastatud regulaararmeest, võeti rahvuskaarti. Rahvuskaart oli mõeldud eelkõige tagalateenistuseks - sõjaliste ja strateegiliste inseneriobjektide valveks, kindluste ja linnagarnisonide teenindamiseks, samuti regulaararmee üksuste täiendamiseks. Rahvuskaart kasutas seda sageli sõjaväeobjektide ehitamisel. Sel põhjusel moodustati isegi spetsiaalseid tööornamente ilma neid relvastamata.
Daugavgrīva kindluse tarbeks jagati välja 13 rahvuskaitsetöö ehteid. 1914. aasta sügisel kasutati kindluse ümber positsioonide ehitamisel peamiselt Daugavgrīva rahvuskaardi ehteid. Alates 1914. aasta novembri lõpust algas intensiivne sõjaline väljaõpe, et kompenseerida kaheksa rahvuskaardi relvastatud ehteid, et korvata regulaarväeosade puudumist.
Kaheksast Läti laskurpataljonist esimese formeerimine algas 1915. aasta augustis. Sellele anti Daugavgrīva nimi. See polnud juhus, sest Daugavgrīva kindlusest oli saanud Läti üksuste kodu. Kindlusgarnisoni töökaunistusest moodustati kaks rahvuskaardi pataljoni, milles absoluutse enamuse moodustasid lätlased, kes osalesid 1915. aasta kevadel Kurzeme ja Põhja-Leedu lahingutes sakslaste vastu. Kindluse ülema abi K. Baltiņš oli I laskurpataljoni ülem ja teenis Läti laskurite korralduskomitees.
Esimesed laskurpataljonid moodustati suure kiiruga. Rinne asus Riia lähedal ja sakslaste pealetung võis alata iga hetk. Ruumi puudus riiete, riiete ja varustuse jaoks. Ka püssid said oma relvad hilja kätte. 1. Daugavgriva Läti laskurpataljon sai relvad kätte kuu aega pärast asutamist, mundrid ja rakmed aga veelgi hiljem. Samuti nappis kogenud instruktoreid ja ohvitsere. Ilma relvastuse ja piisava juhtimispersonalita oli väljaõppeprotsess keeruline. See tekitas rahutusi nii püssimeeste kui ohvitseride seas. Väljaõpet takistas ka püssimeeste sagedane meelevaldne puudumine.
Üldiselt tuleb tunnistada, et Läti laskurite korralduskomitee töö oli imetlusväärne. Lühikese ajaga oli väga rasketes tingimustes ja eelneva kogemuseta moodustatud mitu lahinguvõimelist pataljoni. See oli suur kordaminek ja tunnistus Läti ühiskonna iseorganiseerumisest.
Novembris 1916 nimetati kõik Läti laskurpataljonid ümber rügementideks.
Rohkem teabeallikaid
1. Šiliņš J. "Läti laskurid". Rahvuslik entsüklopeedia. https://enciklopedija.lv/skirklis/31625-latviešu-strēlnieki [vaadatud 29.10.2021].
2. Dedumietis D. "Daugavgrīva kindluse rahvuskaardi ühistööpataljonid". Rahvuslik entsüklopeedia. https://enciklopedija.lv/skirklis/58908-Daugavgrīvas-cietokšņa-zemessargu-apvienoto-darba-rotu-bataljoni [vaadatud 29.10.2021].
3. Hingede tuisk. Digimuuseum. Kättesaadav: https://www.dveseluputenis.lv/lv/laika-skala/notikums/74/pirmo-latviesu-strelnieku-bataljona-formesana/ [vaadatud: 29.10.2021.].
Seotud ajajoon
Seotud objektid
Daugavgrīva kindlus
Daugavgrīva kindlus asub Daugavgrīva saarel Buļļupe jõe suubumiskohas Daugavasse, sinna pääseb Birzese tänavalt. Kindlus ehitati 17. sajandil kaitsmaks vaenlaste eest Riiat, olulist haldus-, kaubandus- ja tootmiskeskust. Hiljem sai sellest Läti sõjaväe rannikukaitse peamine kindlustus koos mitme tugipunktiga. Selline kaitserajatiste süsteem on Läti sõjaajaloo pärandi üks väärtuslikumaid objekte. Kindlus on Läti sõjaajaloo tunnistajaks. Näiteks Krimmi sõja ajal (1853–1856) õpetati siin välja läti ja eesti kahurilaevade meeskondi. Nende üksuste peamine eesmärk oli kaitsta kohalikke sadamaid ja rannikut Briti mereväe rünnakute eest. Esimese maailmasõja ajal moodustati siin Daugavgrīva maakaitse roodud. Need olid esimesed läti lahinguüksused, mis tegutsesid veel enne Läti kütipolke. Tänapäeval on võimalik külastada kindluse territooriumi. Lähedal asuvad Komeetfordi kindlustused ja mereäärne looduspark. Teisel pool Daugavat asuvad aga Mangaļsala kaitserajatised.
Jõululahingu Muuseum ja vabaõhunäitus
Jõululahingu mälestuspark ja -muuseum asub Jelgava piirkonnas Valgunde vallas Mangaļi talukohas. Muuseum on Läti Sõjamuuseumi filiaal, see avati 2005. aastal ja see asub piirkonnas, kus toimus Jõululahing. Lahingupaikades on ikka veel säilinud ainulaadsed Esimese maailmasõja aegsed kaitserajatised. Muuseumis eksponeeritakse lahinguväljalt leitud esemeid. Vabaõhuekspositsioon tutvustab rekonstrueeritud kaitserajatisi. Muuseumi ümbruses asuvad turismimarsruudid ja õpperajad. Esimese maailmasõja aegsete kaitserajatiste vabaõhuekspositsioon ja siseväljapanekud on külastajatele avatud iga päev. Ložmetējkalnsi ümbrusest võib endiselt leida ainulaadseid tõendeid Esimese maailmasõja aegsetest kaitserajatistest. Seal asub 27 m kõrgune vaatetorn, kust avaneb panoraamvaade piirkonnale, kus toimus Jõululahing, mis on tõenäoliselt kõige tuntum ja dramaatilisem Esimese maailmasõja sündmus Lätis. Sellel on eriline koht Läti sõja- ja kultuuriajaloos. Jõululahingut seostatakse peamiselt Läti küttide rünnakuga Saksa armee üksuste vastu äärmiselt rasketes ja ebasoodsates oludes. See oli ainulaadne olukord, kus suurt lahinguoperatsiooni alustati ilma suurtükiväe toetuseta.
Seotud lood
Daugavgriva kindlusest
Jutustaja kirjeldab sündmust Daugavgrīva linnuses I maailmasõja ajal, kui seda pommitasid Saksa armee õhujõud. Kindlus oli üks strateegilisi objekte, mis püsis olulisena kuni II maailmasõja lõpuni.