NSVL topeltagent - Edvīns Ozoliņš hüüdnimega "Piloot"
Külma sõja aegsetes luure- ja vastuluurelahingutes Lääne ja NSV Liidu vahel osalesid mõlema poole agente ja topeltagente. Alates 20. sajandi kahekümnendatest aastatest olid Nõukogude julgeolekuteenistused režiimi kaitsmiseks viljelenud täiesti uut meedet – desinformatsiooni. Termin, mida seni läänes üldse ei tuntud.
Edvīns Ozoliņš (pseudonüüm "Herberts", "Herberts Okolo" suhtlemiseks USA valitsusasutustega, krüptonüüm CAMUSO/2). Ozoliņš sündis 1914. aastal Riias. Teise maailmasõja ajal töötas ta Läti lennuväeüksuses mehaanikuna. Koos üksusega läks Saksamaale. Kapituleerumise hetkel õnnestus tal põgeneda Rootsi. Raske on mõista, miks ameeriklastele Ozoliņš meeldis, sest ta oli täiesti andetu ja kasutu radist. Võib-olla meeldis ameeriklastele Ozoliņši ameerikalik lai naeratus ja ka ameeriklastele meeldis see naeratus.
Juba 7. veebruaril 1950 hoiatas Prantsuse luureteenistus ameeriklasi, et Ozoliņat peetakse Nõukogude luureagendiks, ja nõudis tema kohta kogu olemasolevat teavet. CIA seevastu otsustas, et neil oli Ozolinisega vähemalt 75 kaarti ja nad ei suutnud kindlaks teha, millisest Ozolinisest nad räägivad. Kuid prantslastel oli õigus.
Lukaševići konspektis operatiivmängust "Meteor":
"1951 aastal (7V) Riigi julgeolek. võimudele sai teatavaks, et CIA valmistab ette spioonide rühma ebaseaduslikuks üleandmiseks Lätti. Sellest rääkis Läti emigrant Edvīns Ozoliņš [..], kes elas tol ajal Stockholmis ja soovis kodumaale naasta. [sic!]” [2]
Nagu nähtub nii Lukaševitši märkmetest kui ka KGB kõrgkooli vajadusteks loodud õpikust "Nõukogude riigi julgeolekuorganite ajalugu", värvati Ozoliņš hüüdnimega "Piloot". Aga samas on teada, et agent "Piloot" oli omal ajal seotud NSVL 1. Peadirektoraadi (välisluure) elupaikadega ja LPSR KGB tasemel polnud kellelgi mitte midagi. ettekujutus temast.
https://www.lsm.lv/raksts/dzive--stils/vesture/kgb-slepenie-arhivi.-spiegu-speles-latvija-cia-agenti-psrs-dienesta.a261845/
Seotud ajajoon
Seotud objektid
Alfred Riekstiņši mälestuskivi
Mälestuskivi Läti leegioni leitnandile ja rahvuspartisanile Alfred Riekstiņšile, kes hukkus 11. septembril 1952 "Dreimaņi" maja juures.
11. septembril 1952 suri "Dreimaņi" maja hoovis Läti Leegioni 19. SS-grenaderide diviisi (läti nr 2) leitnant ja Raudristi kavaler Alfred Riekstiņš. 9. mail 1945 saabus Pāvilostast pärit Alfred Riekstiņš ühe viimase paadiga Rootsi. 30. augustil 1952 maabus Alfrēds Riekstiņš koos kahe endise Läti sõduriga USA luureteenistuste tellimusel Kuramaas. NSV Liidu julgeolekuteenistused teadsid operatsioonist ja piirasid luureohvitserid ümber "Dreimaņi" maja kuuris, kus Alfred Riekstiņš sooritas enesetapu, hammustades mürgiampulli.
Näitus KGB hoones „KGB ajalugu Lätis"
Külastajatele on avatud endine KGB ehk NSVLi riigi julgeoleku komitee hoone. KGB-lased vangistasid, kuulasid üle ja mõrvasid siin Läti kodanikke, keda okupatsioonirežiim pidas enda vastasteks. Hoonesse on välja pandud Läti Okupatsioonimuuseumi näitus KGB tegevuse kohta Lätis. Vangikambrites, koridorides, keldris ja sisehoovis korraldatakse ekskursioone. 1911. aastal ehitatud maja on üks Riia kaunemaid hooneid. Rahva seas kutsuti hoonet Nurgamajaks ja see oli Nõukogude okupatsioonirežiimi kõige hirmsam sümbol Lätis, üks NSVLi võimusambaid. KGB tegutses Nurgamajas 1940–1941 ja uuesti aastatel 1945–1991. Poliitiline tagakiusamine puudutas otseselt kümneid tuhandeid Läti elanikke. Võitlus Nõukogude vaenlaste vastu jätkus ka pärast Teist maailmasõda. KGB tegutsemisviis muutus veidi pärast Stalini surma. Füüsiline piinamine asendus psühholoogilise terroriga. Enamik KGB agentidest olid lätlased (52%). Venelased moodustasid suuruselt teise rühma (23,7%). 60,3% agentidest ei olnud kommunistliku partei liikmed. Kõrgharidus oli 26,9% agentidest. Süsteem oli üles ehitatud kohalike elanike kaasamisele, et seeläbi saavutada kontroll ühiskonna üle. Töötajate nimekirjad ja teenistusdokumendid asuvad Venemaal. Need ei ole Läti ametivõimudele ja teadlastele kättesaadavad.
