Kolonel Oscar Kalpaki kangelaslikkus Skrunda lahingus
Kolonel Oskars Kalpaks võitis oma isikliku eeskuju ja julgustusega oma sõdurite austuse.
Kui Skrunda lahingus vastase tule poolt lahingukett maapinnale suruti, hinnati piirkonna tingimusi, jõudis kolonel Oskars Kalpaks järeldusele, et ohvitseride kompanii peab edasi liikuma, kuna ala oli rohkem
Et Ohvitseri ehetele oma kohalolekuga muljet avaldada, otsustas ta minna juveelijaama. See juhtus vastase pideva tule all, Kalpak ei käinud kordagi üheski kattes ja oli toona oma staabiga ainuke kõige nähtavam sihtmärk. Eheteni jõudes kõndis Kalpaks, kepp käes, mööda selle ketti, seadis laskmiseks sihtmärke ja rõõmustas sõdureid. Kui kuulipildujast otse tema pihta tulistama hakkas, ei heitnud ta pikali, vaid lihtsalt kukkus teele. Sel hetkel saabus leitnant Mālītis esimese komandöri ettekandega. Sulane tõusis püsti ja, pannes käe mütsile, võttis vastu oma leitnandi suulise sõnumi, kuulid hakkisid nende ümber lund. See oli kõigi jaoks tõelist imetlust väärt vaade – lahinguväljal seistes nagu paraadiväljakul.
Koloneli eeskuju võimaldas sündmust pealt näinud sõduritel mitte ainult surmaohtu unustada, vaid pälvida ka ülema lugupidamise. Kalpaka isiklikul mõjul sai rünnak uue hoo ja ohvitseride kompanii takistas uus. Selle parem tiib langes peagi vastase tiiba, võttes kuulipildujatule vasaku tiiva ja sundides selle surnuaialt lahkuma. Selleks hetkeks oli löögikaugus juba saavutatud, mistõttu mõlemad ehted valju "hurraaga". läks edasi, murdes sisse Skrundasse, lõpetades rünnaku hiilgava võiduga.
Krīpēns A., Kalpaka pataljon ja Balozsi brigaad, Belimora, 1963.
Seotud objektid
Skrunda lahingu mälestus- ja lipupäev
Skrunda lahingumälestusmärk asub Skrunda kesklinnas, Oskaras Kalpaka pargis Skrunda kultuurimaja lähedal, Kuldīgase ja Liepājase tänava ristmikul. 2005. aastal püstitati mälestusmärgile kivi, mis meenutab 29. jaanuari 1919. aasta lahingut, mil Oskars Kalpaka juhitud pataljon koos Landeswehri saksa ja vene üksustega vabastas Skrunda enamlaste käest. Alates 2004. aastast on säilinud lipupäeva traditsioon, millega mälestatakse esimest enamlastest vabastatud linna ja selle vabastajaid, kes heiskasid 29. jaanuaril 1919 Skrunda kiriku juures Läti lipu.
Vabadussõja esimestel kuudel kaotas Läti Ajutine Valitsus bolševike surve all kiiresti territooriumi. 22. jaanuaril 1919 vallutasid enamlased Skrunda. Nädal hiljem, 29. jaanuari varahommikul, algas pealetung Skrunda tagasi vallutamiseks. Läti eraldi pataljon kolonelleitnant Oskars Kalpaksi juhtimisel pidi ründama piki Rudbāržu-Skrunda maanteed ja ajama bolševikud Skrundast välja. Sellele pidi järgnema Saksa üksuste külgrünnak, mille ülesandeks oleks hävitada edasitungiv vaenlane, samal ajal kui Vene kompanii ründaks Läti ja Saksa üksuste vahel, kasutades Skrunda kirikut maamärgina. Rünnakut toetas ka Saksa suurtükipatarei. Rünnaku päeval oli 15 kraadi külma, päike paistis eredalt, Kalpakkidel tuli läbida puhas väli ja enamlased varjusid mõisa kivihoonetes. Kui ründajaahel oli umbes 300 meetri kaugusel, avasid enamlased tule, puhkes kahepoolne tulekahju ja Oskars Kalpaksi juhitud sõdurid tungisid kiirelt edasi, sundides vaenlast tule lõpetama ja taganema üle Venta. Pärast umbes 3 tundi kestnud võitlust vallutati Skrunda umbes kell 9 hommikul, kusjuures Läti eripataljonil oli ainult 2 haavatut.
Skrunda lahing oli Läti Ajutise Valitsuse relvastatud Spek-sõdurite moraalile väga tähtis, sest see oli tegelikult esimene märkimisväärne võit lahingutes enamlaste vastu. Pealegi näitas ülem ise, Oskars Kalpaks, selles lahingus erilist julgust, julgustades oma eeskujuga sõdureid mitte kartma.
Oskars Kalpaksi muuseum ja mälestuspaik "Airītes"
Oskars Kalpaksi muuseum ja mälestuspaik Airītes asub Salduse ja Skrunda vahel, A9 maantee lähedal. Näitus sisaldab ulatuslikku teavet kolonel Oskars Kalpaksi ja tema pataljoni kohta ning tutvustab Läti Rahvusarmee ajalugu ja mälestuspaika Airītes. Näitus näitab kolonel Oskars Kalpaksit kui isiksust, sõdurit ja Läti iseseisvuse eest võitlejat. Ekspositsiooni osana on saadaval ka läti, inglise ja saksa keeles heliprotokollid. Need rõhutavad 1918/1919. aasta ajalooliste sündmuste tähtsust Läti riikluse kaitsmisel. Muuseumihoone on restaureeritud.
Sissepääs on tasuta; giidiga ekskursioon - tasuline. Kompleksis on puhkeala, park, takistusrada, on võimalik võtta mitmesuguseid kursusi, samuti on olemas seminarisaal kuni 30 inimesele.
Oskars Kalpaksi muuseumi "Loodus - jõu rada"
Loodusrada on loodud muuseumiga piirneval territooriumil ja põhineb O. Kalpaksi muuseumi ja selle ümbruse kujundamise ideel 1936. aastal.Loodusrada on muuseumi külastajatele tasuta.
Loodusrajal on puust skulptuurid, mis on loodud Kuldīga Tehnoloogia- ja Turismitehnikumi poolt korraldatud puidutööliste plein air töötoas ühtsel teemal - "Vabaduse armastuse nimel". Näitusel on ka ümbruskonna kooliõpilaste meeskondade maalitud plein air-tööde "Kaitse oma isamaad!" suures formaadis maalid.
Muuseumi kõige noorematele külastajatele on loodusrada loodud ka mini-air-track.
Lēnu mõis
Mõisalinnus asub Lēnu külas, Venta jõe ääres. Praegu on loss eraomanduses ja seetõttu saab seda näha vaid eemalt.
Mõisahoonet kasutas 1. Läti lahingpataljon tugipunktina jaanuari lõpust kuni 3. märtsini 1919. aastal. Läti Eraldiseisev pataljon pidi vabastama Leni mõisa ümbruse, et saaks Jaunmuiža vastas asuvat jõge ületada.
Mõis kuulus parun Friedrich von Firksile, kellele kuulusid ka Rudbāržzi ja Sieksate mõisad. Mõisahoone ehitati 19. sajandil. Parunile oli Lēnu loss peamiselt jahi- ja nädalavahetuste puhkekohaks.
Aastatel 1927-1937 oli lossis kool ja nõukogude okupatsiooni ajal kolhoosi puukuur. 1965. aastal avati kogukonnakeskus. Hoonete ansambel on kannatanud mitmeid muudatusi ja park ei ole säilinud. Säilinud on mitmed kõrvalhooned.
Skrunda mõisa ja Skrunda ekspositsiooni lokaator
Ekspositsioon Skrunda raadiolokatsioonijaama ja Läti Rahvarinde tegevuse kohta on välja pandud Skrunda mõisa. Skrunda raadiolokatsioonijaam, mille varjunimi oli kombinaat, oli NSVLi läänesektoris asuv rakettide hoiatussüsteem. Kohanimi Skrunda-2 tähistab NSVLi sõjaväelastele ehitatud linna Skrundast 5 km Kuldīga poole. Selles tegutses radarijaam Dņepr ja sinna rajati uus moodne jaam Darjal. Ehitus peatati ja Darjali radarijaam õhiti 4. mail 1995. Radarijaam Dņepr suleti riikidevahelise lepingu alusel 31. augustil 1998.