Abruka
Sõja puhkemise järel 1941 aasta suvel oli punasõduritel Abrukal keelatud suhelda kohalike elanikega.
Ometi läksid kaks meest väeosast jooksu, et külast leiba tuua. Neile sattus peale komissar, kes mehed kinni pidas. Hiljem lasti mehed maha. Kohalikud matsid nad Abruka kalmistule. Need olid ilmselt ainsad ohvrid sõjategevuse käigus saarel, sest garnison alistus sakslastele ilma vastupanuta. Kümmekond aastat tagasi leidsid jahimehed metsast inimkolba, millel peas vene kiiver. Kiivri võtsid nad kaasa, kolp jäi metsa.
Tõnu Veldre vestlused kohalike elanikega 2018-2019
Seotud objektid
Abruka 130-mm rannakaitsepatarei
Abruka rannakaitsepatarei asub Abruka saare lõunaosas Pikaninal. Küla keskelt on sinna umbes neli kilomeetrit.
Patarei nr 3 (nr 29) ehitati baaside lepingu järel endise piirivalvekordoni lähedale. Selles teenis 125 meest, kellest viis olid ohvitserid. Väeosa komandör vanemleitnant Savin, komissar Lukonin. 1941. aastaks valmis kolm 130 mm suurtükiga positsiooni. Neist kaks purustati saksa lennuväe pommirünnakute ajal. Allesjäänud relv kavatseti viia Sõrves Lindmetsa rajatavasse patareisse nr 25a, kuid reaalselt suudeti sinna toimetada vaid mürsud ja püssirohi. Sakslased hõivasid Abruka 3. oktoobril 1941. a. Eesti laskurkorpuse võitlejad jõudsid Abrukale tagasi 9. oktoobril 1944. a. Koheselt toodi saarele lätlastest koosnev ehituspataljon. Seekord rajati neli suurtükipositsiooni, mis varustati ameerika päritolu 127 mm suurtükkidega.
Praegu on maastikul hästi nähtavad kaks suurtükipositsiooni, teised kaks on võsas. Tee ääres on veel vaadeldav kahe sissepääsuga kokkuvarisenud laskemoonahoidla, mis on tähistatud ajutise puittahvliga, ning võsastunud kaitsekaarvid. Ala kasutatakse tänapäeval rannakarjamaana, mistõttu võivad tee ääres olla elektrikarjused.
