Talmut Allvee meenutused Ninase rannakaitsepatarei ehitusest

Reidile tuli suur valge laev. Sealt lasti alla päästepaat, milles oli umbes paarkümmend sõdurit ja ohvitser. Kaasas olid neil rohelised kastid. Ilmselt aparaatidega. Minu isa käis sõduritel abiks puurimas, et maapinnast proove võtta. Puuriti käsitsi. Kolmnurk seati üles, puur oli keskel ja teiselt poolt tõmmati vibuga edasi-tagasi. Paeses pinnases tehti ka lõhkamistöid. Põhimass ehitajaid saabus 1941. aasta kevadel. Põhiliselt olid neil GAZ-AA kallutajad. Autod vedasid purustatud raudkive ja liiva. Üles seati kivipurustaja. Selle peal töötasid kohalikud ja ka poisikesed võeti appi. Ehitus kestis terve 1941. aasta suve. Väljakaevatud pinnas veeti sadamasse ja sinna tehti kai. Sadam oli umbes samas kohas, kus Saaremaa sadam. Sadama lähedal olid veel sepapada ja keevitus. Kahurid veeti patarei juurde suure kelguga, mida vedasid kaks “jossi”. Lisaks sõduritele töötasid ehitusel ka volnõjomid ehk tsiviilspetsialistid, enamasti elektrikud. Nemad võisid vabalt viina juua ja sagedased olid kaklused. […]. Tagarannale, praeguse piirivalvekordoni lähedale ehitati kaugusmõõtja. Kui positsioonid valmis said, toimus kolm päeva õppelaskmine. Isa rääkis, et 100-kilosed mürsud olid õhus näha. Tööpati mehed läksid ära ja kohale jäi umbes 100 madrust. Sõda jõudis Ninasele. Saksa sõdurite eelgrupp jõudis Kugalepa koolimajani. Venelased läksid ZIS-5 autoga vastupealetungile, kuid hakkasid liiga vara “hurraa” karjuma. Sakslased avasid leekkuulidega vastutule ja auto läks põlema. Kõik mehed said surma. Venelaste positsioone pommitas ka Saksa lennuk. Enne jalgalaskmist lasid madrused kahurid õhku. Üks toru oli täiesti terveks jäänud. Külalapsed kasutasid kuullaagritel liikuvat kahuritoru karussellina.