Zwangsarbeit auf der Jalaka-Linie
Kuidas kaevati Jalaka liinil tankitõrjekraave kaitseks Saksa vägede pealetungi vastu 1941. aasta suvel.
Et pääseda mullatöödele saatmisest, selleks nii mõnedki kavalamad ja agaramad tartlased simuleerisid, nagu läheksid või tuleksid nad mullatöödelt, hoides tänaval käies käes labidat. Ka mõned naised võtsid tänavale minnes väikesed lapsed kaasa, et sel teel vältida mullatöödele saatmist. Hiljem ei aidanud isegi need abinõud enam, sest töödega asuti kiirustama ja kes vähegi tänaval liikus, see püüti kinni ja saadeti kas või poolpaljalt ja toiduta tööle, olgugi et korraldus oli kolme päeva moona kaasavõtmiseks. Mõnes paigas oli asjaga isegi nii kiire olnud, et inimesed viidi ära söögilauast ja supeltrikoodes ning palja päi ja palja jalu. Ühe vahetuse töö algas hommikul kell 6 ja kestis õhtupooliku kella 6-ni Siis-algas teine vahetus ja see töötas õhtu kella 6-st hommiku kella 6-ni. Iga 80 minuti järel lasti seisatuda 10 minutit ja tehti suitsutundi. Kehakinnitamiseks anti aega ainult pool tundi. Paljudel ei olnudki aga midagi süüa ja nad pidid töötama poolnäljas, sest neil ei oldud lastud kodunt midagi kaasa võtta.
Sunnitöö Jalaka liinil. Postimees. 01.07.1942. https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=postimeesew19420701.2.27
Zugehörige Themen
Zugehörige Objekte
Jalaka-Panzersperrlinie in Tartu
Die Jalaka-Linie (nach Kristjan Jalaka, dem Vorsitzenden des Exekutivkomitees der Stadt Tartu) war ein Panzergraben, der im Sommer 1941 entlang der Rigaer Chaussee in der Nähe des Dorfes Räni, vier Kilometer von Tartu entfernt, zur Abwehr der deutschen Offensive angelegt wurde.
Ein Teil der Jalaka-Linie befindet sich im Dorf Lemmatsi an der E 264 auf dem Weg von Tartu nach Valga. Der andere Teil der Linie wurde am rechten Ufer des Flusses Emajõgi von Kärevere bis Praaga angelegt.
Einwohner von Tartu im Alter von 16 bis 55 Jahren, sowohl Männer als auch Frauen, wurden von den Sowjets als Zwangsarbeiter zur Befestigung der Jalaka-Linie eingesetzt. Später ließen die Deutschen an der Jalaka-Linie Häftlinge, die von 1941 bis 1942 im Konzentrationslager von Tartu inhaftiert waren, ermorden. Ein von Elmar Rebas und Väino Tamme während der Sowjetzeit geschaffenes Denkmal wurde zum Gedenken an die Terroropfer errichtet.
