1941. aastal tapetud Nõukogude aktivistide mälestusmärk
Mälestusmärk
106
Asub Rauna lossivaremete piirkonnas, lava vastas.
Külastada saab 1941. aastal tapetud Nõukogude aktivistide monumenti ja Rauna lossi varemeid.
Kui natsi-Saksamaa väed okupeerisid Läti territooriumi ja sisenesid Raunasse, lasti 8. juulil 1941 Rauna lossi varemetes maha 14 Nõukogude aktivisti.
Nende hulgas olid ametiühinguaktivist Roberts Ogriņš ja tema poeg, koolipoiss Ādolfs Ogriņš, pioneerijuht Jānis Lakats, farmitöölised Kārlis Palsis, Jānis Zariņš ja Antons Noviks, Rauna koguduse täitevkomitee liige Jūlijs Gailītis, talunik Jānis Geižins, traktorist Jānis Geižins, traktorist Jānis A.Auxsary, miilitsamees A.Alders, must. Jūlijs Ceriņš ja Artūrs Milnis ning tööline Ēvalds Plētiens. Ametlikes artiklites kirjeldatakse seda sündmust kui võitlust nõukogude korra pooldajatega, kuid kohalike elanike mälestustes käsitletakse seda sündmust sagedamini kui ühe raunalase ja teiste raunalaste isiklikku võitlust.
Pärast tapmisi maeti ohvrid otse lossivaremete jalamile, kuid hiljem maeti nad ümber kalmistule. Pärast Teise maailmasõja lõppu püstitati tulistamispaika ajutine monument, mis hiljem asendati. Praegune monument lossivaremetes püstitati 1982. aastal.
Kasutatud allikad ja viited:
http://old.rauna.lv/turisms/pieminas-vietas/piemineklis-1941-gada-nogalinatajiem-padomju-aktivistiem?css=1&gads=2015
Rauna muuseum
Mis iganes ametlikes dokumentides kirjas oli, vanaisa oli ka nõukogude ajal ülimalt vihane, et tema venna nimi häbitult määriti. Jūlijs Ceriņš ei olnud kunagi kommunistlik aktivist. Lugu on üsna lihtne. Tema kui miilitsaametnik oli kinni võtnud ühe kohaliku malaki, kes sakslaste Raunasse sisenedes ja ise valvuritega liitudes Juliusele kätte maksis ja sakslastele sosistas, et Julius on "punane". Nad lasid Julia maha ilma kohtu ja õiguseta. Stutthofi surmalaagrisse jäi saksa vihkaja ja poliitvangina ka noorem vend Peter Oskar. Ema süda ei pidanud vastu. Nii hävitas vihkamine terve pere. Ja ei mingeid nõukogude aktiviste.