1941. aastal tapetud nõukogude aktivistide mälestussammas
Mälestusmärk
106
See asub Rauna lossivaremete territooriumil lava vastas.
Vaadata saab 1941. aastal tapetud nõukogude aktivistide mälestussammast ja Rauna lossi varemeid.
Kui Natsi-Saksamaa väed Läti territooriumi okupeerisid ja Raunasse sisenesid, lasti 8. juulil 1941 Rauna lossivaremetes maha 14 nõukogude aktivisti.
Nende hulgas olid ametiühinguaktivist Roberts Ogriņš ja tema poeg, üliõpilane Ādolfs Ogriņš, pioneerijuht Jānis Lakats, põllumajandustöötajad Kārlis Palsis, Jānis Zariņš ja Anton Noviks, Rauna koguduse täitevkomitee liige Jūlijs Gailītis, talunik Jānis Geižins, traktorist A. Lepad, sepp Jānis Kaštanis, miilitsatest abiteenistujad Jūlijs Ceriņš ja Artūrs Milnis ning tööline Ēvalds Plētiens. Ametlikes artiklites käsitletakse seda sündmust kui võitlust Nõukogude võimu pooldajatega, kohalike elanike mälestustes aga pigem ühe raunenlase isiklikku võitlust teiste raunenlastega.
Pärast tapmist maeti ohvrid just sinna lossivaremete jalamile, kuid hiljem maeti nad ümber kalmistule. Pärast Teise maailmasõja lõppu paigaldati laskmispaika ajutine monument, mis hiljem asendati. Praegu lossivaremetes asuv monument püstitati 1982. aastal.
Kasutatud allikad ja viited:
http://old.rauna.lv/turisms/pieminas-vietas/piemineklis-1941-gada-nogalinatajiem-padomju-aktivistiem?css=1&gads=2015
Rauna Muuseum
Mis iganes ametlikes dokumentides kirjas oli, vanaisa oli ka nõukogude ajal ülimalt vihane, et tema venna nimi häbitult määriti. Jūlijs Ceriņš ei olnud kunagi kommunistlik aktivist. Lugu on üsna lihtne. Tema kui miilitsaametnik oli kinni võtnud ühe kohaliku malaki, kes sakslaste Raunasse sisenedes ja ise valvuritega liitudes Juliusele kätte maksis ja sakslastele sosistas, et Julius on "punane". Nad lasid Julia maha ilma kohtu ja õiguseta. Stutthofi surmalaagrisse jäi saksa vihkaja ja poliitvangina ka noorem vend Peter Oskar. Ema süda ei pidanud vastu. Nii hävitas vihkamine terve pere. Ja ei mingeid nõukogude aktiviste.