Pikasilla lahinguväli Lahingupaik

Lahingukohta tähistav mälestustahvel asub Pikasilla puhkeala läheduses. 

Tegemist on osaga kaitseliinist "Walk". Väike Emajõe-Koiva jõe joonele alustati Valga kaitseliini („Walk“) rajamist 1944. aasta juuni algul. Kaitseliini põhjapoolne osa toetus Võrtsjärvele ja kulges Pikasillalt kuni peaaegu Väike Emajõe vasakkaldal asuva Iigaste mõisani. Kaitseliin koosnes kahest kaitsevööndist kohati sügavusega 10-12 kilomeetrit, eesliin oli kaetud okastraattõkete ja miiniväljadega. Kõik sillad Väikesel Emajõel ja Koiva jõel olid purustatud (vaid Pikasilla ja Jõgeveste sillad õhiti alles 26. augusti keskpäeval) ning sillad kaitse sügavuses ette valmistatud õhkimiseks.

Punaarmee kavandas Narva rindel asunud Saksa ja Eesti väeosade likvideerimise löögiga üle Tartu nende selja taha. Plaani teostamiseks saatis Punaarmee 3. Balti rinde juhatus Emajõe joonele neli korpust. Nende ülesanne oli ületada Emajõgi ja vallutada kaarliikumisega ümber Võrtsjärve põhjaserva Põhja-Eesti koos Narva rindel oleva Saksa 18. armeega. Samuti  planeeriti murda sakslaste kaitse Pikasilla-Valga joonel ja lõigata ära sakslaste taandumistee Riia suunas.

Lõuna-Eestis olid kaitsel Wehrmachti XXVIII ja XXXVIII armeekorpuse kuus diviisi ja väiksemad üksused, tagalas paiknes 207. julgestusdiviis. Operatsiooni algul oli Punaarmeel selles rindelõigus mitmekordne ülekaal elavjõus ja lahingtehnikas. Saksa jõud koosnesid põhiliselt erinevatest võitlusgruppidest ja mitmesugustest väiksematest üksustest. Kaitsel osalenud kohalikel Omakaitse üksustel oli halb relvastus ja nõrk võitlusvõime.

Punaarmee suutis 27. augustil ületada Pikasillal Väikese Emajõe ja hoidis seal väikest sillapead. Kuni 13. septembrini suutsid Saksa ja Eesti omakaitse üksused kinni hoida Punaarmee edenemist kaitseliinil „Walk“ 14. septembril alustasid Punaarmee 3. Balti rinde üksused uut pealetungi ja 17. septembril murti lõplikult kaitseliinist läbi.