Omakaitse II II maailmasõda
Omakaitse (Selbstschutz) oli Saksa okupatsiooni aegne (1941-1944) relvastatud sisejulgeoleku organisatsioon Eestis. Juuni lõpuks 1941 oli Eesti olnud aasta Nõukogude Liidu poolt hõivatud. Okupatsiooniga kaasnesid arreteerimised, küüditamised ja kogu Eesti ühiskonna sovetiseerimine. Saksa Riigi ja Nõukogude Liidu vahel 1941. aasta juunis puhkenud sõja esimestel nädalatel hakkasid tuhanded Eesti inimesed end varja või läksid metsavendadeks, et pääseda Nõukogude mobilisatsioonist ning võõrvõimule kätte maksta. Võimuvaakumis, mis tekkis Nõukogude okupantide ja kaasajooksikute põgenemise ning Saksa vägede saabumise vahel, taastati paljudes kohtades Eesti omavalitsusasutused ning alustati korrakaitsestruktuuride loomist, mis sai üldnimeks Omakaitse. Paljuski endistest kaitseliitlastest koosnev vabatahtlik sisejulgeoleku organisatsioon võitles hävituspataljonide ja Punaarmee riismetega ning tegeles korra tagamisega. Nõukogude võimuga koostöö tegemises kahtlustatuid peeti kinni ja omakohtu korras mõnikord ka hukati. Saksa võimud kasutasid Omakaitse liikmeid üksikjuhtudel ka juudivastase hävituspoliitika läbiviimisel. Pärast Eesti okupeerimist saatsid Saksa sõjaväevõimud Suvesõjas osalenud metsavendade salgad ja Omakaitse laiali. Kuid peagi taastati Omakaitse organisatsioon Saksa väegrupi Nord ülemjuhataja kindralfeldmarssal Wilhelm Ritter von Leebi korraldusel abipolitsei (Hilfsschutzmannschaft) staatuses ja allutati Eesti Omavalitsusele. Sõjaliselt allus Omakaitse Saksa sõjaväe-ja politseiasutustele. Kuni 1943. aasta oktoobrini oli Omakaitse vabatahtlik maakaitseorganisatsioon, edasi muudeti see kohustuslikuks kõigile meestele, kes ei kuulunud üldmobilisatsiooni alla. Omakaitse osales sisejulgeoleku tagamises ning täitis politseilisi ja valveteenistuse ülesandeid nagu raudteede ja maanteede kaitse, Punaarmee langevarjurite vastane võitlus, mitmesuguste objektide valve, põgenenud sõjavangide jälitamine, rannakaitse jne.
Seotud objektid
Timmkanali lahingu asukoht
4. juulil vallutasid metsavennad Häädemeeste valla täitevkomitee. Metsavendi juhtis Metsapoole algkooli juhataja ja Kaitseliidu Häädemeeste malevkonna pealik Elmar Toomingas.
6. juulil saabusid punaarmeelased või hävituspataljonlased kellest osa tapeti ja ülejäänud võeti vangi.
7. juulil ründas Lõuna-Pärnumaal umbes 400-meheline hävituspataljoni ja punaarmee üksus Rannametsa piirkonnas ca 60-mehelist kohalikest koosnevat üksust. Kahe kergetanki abiga sunniti kaitsjad taanduma Timmkanali taha, kus nad uuesti positsioonile asusid.
8. juulil põletas hävituspataljon Rannametsa külas maha 14 talupidamise hooned, Rannametsa koolimaja ja Võiste kiriku. Tahkurannas toimus lahing saabuvate sakslaste ja Rannametsast lahkunud hävituspataljoni vahel, kus hävituspataljon kaotas 57 meest surnutena ja 8 meest langes vangi. Väidetavalt oli Saksa üksuse näol tegu 402. jalgratturite pataljoniga major Ullerspergeri juhtimisel. Eesti ja Saksa üksused jõudsid seejärel sama päeva pärastlõunal Pärnusse. Lahingupaika tähistab graniitrahn musta tahvliga kus on kirjas “8. VII 1941 Pärnu hävituspataljon põletas sel päeval Rannametsas koolimaja ja 18 majapidamist”. Lisatud on tsitaat ühest Hando Runneli luuletusest.
Kaitseliin Walk
Väike Emajõe-Koiva jõe joonele alustati Valga kaitseliini („Walk“) rajamist 1944. aasta juuni algul. Kaitseliini põhjapoolne osa toetus Võrtsjärvele ja kulges Pikasillalt kuni peaaegu Väike Emajõe vasakkaldal asuva Iigaste mõisani. Kaitseliin koosnes kahest kaitsevööndist kohati sügavusega 10-12 kilomeetrit, eesliin oli kaetud okastraattõkete ja miiniväljadega. Kõik sillad Väikesel Emajõel ja Koiva jõel olid purustatud (ainult Pikasilla ja Jõgeveste sillad õhiti alles 26. augusti keskpäeval) ning sillad kaitse sügavuses ette valmistatud õhkimiseks. Teine liin kulges piki Õhne ja Pedeli jõge ning kaitserajatised hõlmasid vastupanupunktideks muudetud Tõrva ja Valga linna.
Peakaitseliin koosnes kahest kaevikute liinist, tähtsamates kaitsesuundades aga kolmest kuni neljast liinist hästi arendatud ühenduskäikude süsteemiga. Kaitseliini ehitamiseks rakendati vene sõjavange ja Organisation Todt poolt sundrakendatud tsiviilelanikkonda.
Asukohas on taastatud on kaevikud ja laskepesad. Ala kasutab Valga militaarteemapark, kelle eestvõttel sai kõrgustik tagasi sõjaaegse ilme. Väliala avati 2015. aastal, Valga militraarteemapark korraldab seal lahinguid laserrelvadega ja muid üritusi.
Pikasilla lahinguväli
Lahingukohta tähistav mälestustahvel asub Pikasilla puhkeala läheduses.
Tegemist on osaga kaitseliinist "Walk". Väike Emajõe-Koiva jõe joonele alustati Valga kaitseliini („Walk“) rajamist 1944. aasta juuni algul. Kaitseliini põhjapoolne osa toetus Võrtsjärvele ja kulges Pikasillalt kuni peaaegu Väike Emajõe vasakkaldal asuva Iigaste mõisani. Kaitseliin koosnes kahest kaitsevööndist kohati sügavusega 10-12 kilomeetrit, eesliin oli kaetud okastraattõkete ja miiniväljadega. Kõik sillad Väikesel Emajõel ja Koiva jõel olid purustatud (vaid Pikasilla ja Jõgeveste sillad õhiti alles 26. augusti keskpäeval) ning sillad kaitse sügavuses ette valmistatud õhkimiseks.
Punaarmee kavandas Narva rindel asunud Saksa ja Eesti väeosade likvideerimise löögiga üle Tartu nende selja taha. Plaani teostamiseks saatis Punaarmee 3. Balti rinde juhatus Emajõe joonele neli korpust. Nende ülesanne oli ületada Emajõgi ja vallutada kaarliikumisega ümber Võrtsjärve põhjaserva Põhja-Eesti koos Narva rindel oleva Saksa 18. armeega. Samuti planeeriti murda sakslaste kaitse Pikasilla-Valga joonel ja lõigata ära sakslaste taandumistee Riia suunas.
Lõuna-Eestis olid kaitsel Wehrmachti XXVIII ja XXXVIII armeekorpuse kuus diviisi ja väiksemad üksused, tagalas paiknes 207. julgestusdiviis. Operatsiooni algul oli Punaarmeel selles rindelõigus mitmekordne ülekaal elavjõus ja lahingtehnikas. Saksa jõud koosnesid põhiliselt erinevatest võitlusgruppidest ja mitmesugustest väiksematest üksustest. Kaitsel osalenud kohalikel Omakaitse üksustel oli halb relvastus ja nõrk võitlusvõime.
Punaarmee suutis 27. augustil ületada Pikasillal Väikese Emajõe ja hoidis seal väikest sillapead. Kuni 13. septembrini suutsid Saksa ja Eesti omakaitse üksused kinni hoida Punaarmee edenemist kaitseliinil „Walk“ 14. septembril alustasid Punaarmee 3. Balti rinde üksused uut pealetungi ja 17. septembril murti lõplikult kaitseliinist läbi.
