Omakaitse II Maailmasõda
Omakaitse (Selbstschutz) oli Saksa okupatsiooni aegne (1941-1944) relvastatud sisejulgeoleku organisatsioon Eestis.
1941. aasta juuniks oli Eesti peaaegu aasta olnud NSV Liidu poolt vägivaldselt okupeeritud koos sinna juurde kuuluvate arreteerimiste, küüditamise ja sovetiseerimisega. Saksamaa ja NSV Liidu vahel puhkenud sõja esimestel nädalatel ja nähes Saksa vägede kiiret edasitungi suundusid tuhanded Eesti inimesed nn metsavendadena metsa, et pääseda Nõukogude mobilisatsioonidest ning kasutada võimalust Nõukogude okupatsioonivõimudega arvete õiendamiseks. Võimuvaakumis, mis tekkis bolševike põgenemise ja Saksa vägede saabumise vahel, taastati paljudes kohtades Eesti omavalitsusasutused ning asuti looma korrakaitsestruktuuri, mis sai nimeks Omakaitse. Paljuski endistest kaitseliitlastest koosnev vabatahtlik sisejulgeoleku organisatsioon tegeles hävituspataljonide ja Punaarmee riismetega võitlemise ning korra tagamisega. Nõukogude võimuga koostöö tegemises kahtlustatuid peeti kinni ja omakohtu korras mõnikord ka hukati. Saksa võimud kasutasid Omakaitse liikmeid ka juudivastase hävituspoliitika läbiviimisel.
Pärast Eesti okupeerimist saatsid Saksa sõjaväevõimud Suvesõjas osalenud metsavennad ja Omakaitse laiali, kuid peagi taastati organisatsioon Saksa väegrupi Nord ülemjuhataja Wilhelm Ritter von Leebi korraldusel abipolitsei (Hilfsschutzmannschaft) staatuses ja allutati Eesti Omavalitsusele. Sõjaliselt allus Omakaitse Saksa sõjaväe-ja politseiasutustele. Kuni 1943. aasta oktoobrini oli Omakaitse vabatahtlik maakaitseorganisatsioon, edasi muudeti see kohustuslikuks kõigile meestele, kes ei kuulunud üldmobilisatsiooni alla.
Omakaitse osales sisejulgeoleku tagamises ning täitis politseilisi ja valveteenistuse ülesandeid, s.h raudteede ja maanteede kaitsmine ning võitlus NSV Liidu langevarjuritega, mitmesuguste objektide valve, põgenenud sõjavangide jälitamine, rannakaitse jne.
Seotud objektid
Timmkanali lahingu asukoht
4. juulil vallutasid metsavennad Häädemeeste valla täitevkomitee. Metsavendi juhtis Metsapoole algkooli juhataja ja Kaitseliidu Häädemeeste malevkonna pealik Elmar Toomingas.
6. juulil saabusid punaarmeelased või hävituspataljonlased kellest osa tapeti ja ülejäänud võeti vangi.
7. juulil ründas Lõuna-Pärnumaal umbes 400-meheline hävituspataljoni ja punaarmee üksus Rannametsa piirkonnas ca 60-mehelist kohalikest koosnevat üksust. Kahe kergetanki abiga sunniti kaitsjad taanduma Timmkanali taha, kus nad uuesti positsioonile asusid.
8. juulil põletas hävituspataljon Rannametsa külas maha 14 talupidamise hooned, Rannametsa koolimaja ja Võiste kiriku. Tahkurannas toimus lahing saabuvate sakslaste ja Rannametsast lahkunud hävituspataljoni vahel, kus hävituspataljon kaotas 57 meest surnutena ja 8 meest langes vangi. Väidetavalt oli Saksa üksuse näol tegu 402. jalgratturite pataljoniga major Ullerspergeri juhtimisel. Eesti ja Saksa üksused jõudsid seejärel sama päeva pärastlõunal Pärnusse. Lahingupaika tähistab graniitrahn musta tahvliga kus on kirjas “8. VII 1941 Pärnu hävituspataljon põletas sel päeval Rannametsas koolimaja ja 18 majapidamist”. Lisatud on tsitaat ühest Hando Runneli luuletusest.
Kaitseliin "Walk"
Väike Emajõe-Koiva jõe joonele alustati Valga kaitseliini („Walk“) rajamist 1944. aasta juuni algul. Kaitseliini põhjapoolne osa toetus Võrtsjärvele ja kulges Pikasillalt kuni peaaegu Väike Emajõe vasakkaldal asuva Iigaste mõisani. Kaitseliin koosnes kahest kaitsevööndist kohati sügavusega 10-12 kilomeetrit, eesliin oli kaetud okastraattõkete ja miiniväljadega. Kõik sillad Väikesel Emajõel ja Koiva jõel olid purustatud (ainult Pikasilla ja Jõgeveste sillad õhiti alles 26. augusti keskpäeval) ning sillad kaitse sügavuses ette valmistatud õhkimiseks. Teine liin kulges piki Õhne ja Pedeli jõge ning kaitserajatised hõlmasid vastupanupunktideks muudetud Tõrva ja Valga linna.
Peakaitseliin koosnes kahest kaevikute liinist, tähtsamates kaitsesuundades aga kolmest kuni neljast liinist hästi arendatud ühenduskäikude süsteemiga. Kaitseliini ehitamiseks rakendati vene sõjavange ja Organisation Todt poolt sundrakendatud tsiviilelanikkonda.
Asukohas on taastatud on kaevikud ja laskepesad. Ala kasutab Valga militaarteemapark, kelle eestvõttel sai kõrgustik tagasi sõjaaegse ilme. Väliala avati 2015. aastal, Valga militraarteemapark korraldab seal lahinguid laserrelvadega ja muid üritusi.
Pikasilla lahinguväli
Lahingukohta tähistav mälestustahvel asub Pikasilla puhkeala läheduses.
Tegemist on osaga kaitseliinist "Walk". Väike Emajõe-Koiva jõe joonele alustati Valga kaitseliini („Walk“) rajamist 1944. aasta juuni algul. Kaitseliini põhjapoolne osa toetus Võrtsjärvele ja kulges Pikasillalt kuni peaaegu Väike Emajõe vasakkaldal asuva Iigaste mõisani. Kaitseliin koosnes kahest kaitsevööndist kohati sügavusega 10-12 kilomeetrit, eesliin oli kaetud okastraattõkete ja miiniväljadega. Kõik sillad Väikesel Emajõel ja Koiva jõel olid purustatud (vaid Pikasilla ja Jõgeveste sillad õhiti alles 26. augusti keskpäeval) ning sillad kaitse sügavuses ette valmistatud õhkimiseks.
Punaarmee kavandas Narva rindel asunud Saksa ja Eesti väeosade likvideerimise löögiga üle Tartu nende selja taha. Plaani teostamiseks saatis Punaarmee 3. Balti rinde juhatus Emajõe joonele neli korpust. Nende ülesanne oli ületada Emajõgi ja vallutada kaarliikumisega ümber Võrtsjärve põhjaserva Põhja-Eesti koos Narva rindel oleva Saksa 18. armeega. Samuti planeeriti murda sakslaste kaitse Pikasilla-Valga joonel ja lõigata ära sakslaste taandumistee Riia suunas.
Lõuna-Eestis olid kaitsel Wehrmachti XXVIII ja XXXVIII armeekorpuse kuus diviisi ja väiksemad üksused, tagalas paiknes 207. julgestusdiviis. Operatsiooni algul oli Punaarmeel selles rindelõigus mitmekordne ülekaal elavjõus ja lahingtehnikas. Saksa jõud koosnesid põhiliselt erinevatest võitlusgruppidest ja mitmesugustest väiksematest üksustest. Kaitsel osalenud kohalikel Omakaitse üksustel oli halb relvastus ja nõrk võitlusvõime.
Punaarmee suutis 27. augustil ületada Pikasillal Väikese Emajõe ja hoidis seal väikest sillapead. Kuni 13. septembrini suutsid Saksa ja Eesti omakaitse üksused kinni hoida Punaarmee edenemist kaitseliinil „Walk“ 14. septembril alustasid Punaarmee 3. Balti rinde üksused uut pealetungi ja 17. septembril murti lõplikult kaitseliinist läbi.
