Īle Partisanide fraktsioon
III Metsavendade liikumine

Muuseum asub mõne kilomeetri kaugusel Renda keskusest. Ekspositsioon tutvustab 50 aastat kestnud vastupanuliikumist Lätis: vastupanu esimesele Nõukogude okupatsioonile, Natsi-Saksamaa okupatsioonile ning nii relvastatud kui vägivallatut vastupanu teisele Nõukogude okupatsioonile. Ekspositsioon asub kahes hoones. Ühes hoones asub esimest Nõukogude okupatsiooni ja Saksa okupatsiooni tutvustav näitus. Taastatud aidahoonesse on välja pandud näitus metsavendlusest. Kahe hoone vahel asub punker autentse sisseseadega ja kaevikud, mida mööda sõdurid liikusid. Muuseumi lähedal Rendas asub harjutusväljak – kaevikud, blindaažid ja takistusrada – noorsõduritele ja teistele huvilistele. Külastused tuleb ette tellida.

Siin lähedal leidis 1946. aasta jaanuaris aset üks suurimaid metsavendade lahinguid. Āpūznieki lahingus alistas Kabile metsavendade rühm okupatsioonivõimu väed, kes olid arvulises ülekaalus. Lahingupaika on sisse seatud puhkeala ja püstitatud infostendid.

Mälestusmärk asub Striķu ja Lauku tänava ristmikul.

Traagiliselt verine sündmus, mis toimus sellel kohal, leidis aset rahuajal 24. veebruaril 1950. aastal Saldus, Striķu (tollal 5. augusta) tänaval, 33. ja 35. maja lähedal. Selle tänava 33. majas oli pärast Zemgale metsaprügade rühma koos peakorteripunkriga Īle metsades 1949. aasta märtsis toimunud hävitamist veel elus ja tabamata kolm metsaprügade rühma, sealhulgas rühmaülem ise, Kārlis Krauja (tegelik nimi Visvaldis Brizga), ja tema kaaslane Vilis Krusts. Nad lootsid veeta 1950. aasta talve Bergmanide kodus Salduses, kuid nad võeti kokku ja otsiti üles. Kaks maja piirasid umbes 30 tšekisti ja varahommikul toimus äge lahing. Tšekistid said mõlemast majast tule alla, kuid ülekaalukale kaotades püüdsid partisanid põgeneda lähedalasuvasse Veide metsa. Tšekistid tulistasid aga partisan Krusta juba maja trepil ja Krauja - umbes 80 meetrit edasi metsa poole.

Mõlemad majad pandi põlema, kusjuures elanikke paluti eelnevalt välja tulla ja lubati, et nende elu jääb puutumata. On teateid, et inimesed tulid küll välja, kuid nad tulistati siiski kohapeal maha. Nende inimeste hulgas, kes lasti maha või lämbusid suitsus, olid isa ja poeg Kursinski majast 35, kes olid toetanud partisane, aga ka Kursinski maja elanik Leontine Ezerkalni, kes ei teadnud oma majaomaniku sidemetest metsabrigaadidega, lasti maha.

Punker asub Zebrene vallas, vähem kui 1 km kaugusel P104 Biksti - Auce maanteest. 

Balti riikide suurima punkri ehitasid 1948. aastal Īle metsadesse Läti-Leedu ühendrühma partisanid, et jätkata oma võitlust nõukogude võimu vastu. 27-liikmelist rühma juhtis noor komandör Kārlis Krauja (tegelik nimi Visvaldis Brizga).

17. märtsil 1949 pidasid 24 partisani, kes olid sel ajal punkris, oma viimase lahingu 760-liikmelise riikliku julgeoleku ministeeriumi ehk Tšeka väe vastu. 15 sissit tapeti, üheksa võeti kinni ja küüditati koos oma toetajatega Siberisse.
 
1992. aastal kaevasid kodukaitsjad koos Daugava haukude ja patriootiliste organisatsioonide esindajatega punkri välja, kogusid langenud võitlejate luud kokku ja matsid need Dobele Virki kalmistule. Punkri juurde püstitati valge rist, mälestuskivi ja graniidist stele.
 
Juba 1990ndate keskel joonistati punkri piirjooned ja tugevdati sisemised seinad, kuid alles lahingu 60. aastapäevaks ehitati punker uuesti üles täpselt sellisena, nagu see oli enne õhku laskmist. Paljud toetajad ja vabatahtlikud aitasid seda ellu viia.
 
Punkri sees on näha pliit, laud ja kitsad pingid, millel partisanid magasid. Seal on infotahvlid, mälestuskivid partisanide ja nende toetajate nimedega. 

Seal on puhkekoht ja tualett. 

Die Gedenkstätte für die Kämpfer gegen das sowjetische Besatzungsregime und die Opfer der kommunistischen Repression wurde am 1. September 1995 im Park des Renģes-Herrenhauses in der Gemeinde Zebrene eröffnet. Auf einem groben Felsbrocken sind ein Kreuz und die eingravierten Worte abgebildet: „An die Opfer des Roten Terrors in Zebrene, an die gefallenen nationalen Kämpfer im Zweiten Weltkrieg“. Die Errichtung des Denkmals wurde von der Organisation „Daugavas Vanagi“ finanziell unterstützt.

Das Brüdergrab der Nationalen Partisanen von Íle wurde am 14. November 1992 auf dem Virkus-Friedhof der Gemeinde Birze errichtet, als hier 15 Partisanen begraben wurden, die in der Schlacht von Íle am 17. März 1949 gefallen waren. Dies war möglich, nachdem die Nationalgarde am 18. Juli 1992 zusammen mit der Organisation „Daugavas Vanagi“ und der lettischen Geschichtsforschungsarbeitsgruppe „Ziemeļblāzma“ unter Beteiligung von Vertretern anderer national ausgerichteter Organisationen die begrabene Person exhumiert hatte der gesprengte Partisanenbunker im Waldgebiet Īle der Gemeinde Zebrene. Die sterblichen Überreste von 15 lettischen und litauischen Waldbrüdern.

Der Gedenkstein für die in der Schlacht um die Île gefallenen nationalen Partisanen wurde am 29. Mai 1993 eingeweiht. Es basiert auf der Meta, die von Alfons Kalniņš („Edgars“), einem der überlebenden Teilnehmer der Schlacht vom 17. März 1949, entwickelt wurde. Eine regelmäßig geformte Granitplatte zeigt ein Schwert und eine aufgehende Sonne sowie einen Inschrifttext mit den Namen von 15 gefallenen nationalen Partisanen und einer Inschrift:

„Die Sonne ging aus dem Schwert auf. Hier starben 1949 die nationalen Partisanen Lettlands und Litauens in der Schlacht nahe der Île. am 17. März“.