Eesti Vabadussõja jälgedes

Samba kavandi valmistas Amandus Adamson. Sammas avati Pärnus Alevi kalmistul 16. juulil 1922. aastal. 1929. a sängitati ausamba kõrvale ka samba autor professor A. Adamson.

Mälestussammas õhiti 15. aprillil 1945. a. Samba osad maeti samasse. „Poisi lillevanikuga” matsid kohalikud keskkoolitüdrukud 175 m eemale. Sõdurite hauad jäid õnneks puutumata.

1987. a korrastati garnisoni kalmistu. 1988 .a kaevati samba osad välja, sh. „Poiss lillevanikuga”. 24. veebruaril 1989. a avati endise mälestussamba kohal leitud samba ülemine ots koos graniittahvliga, millel oli tekst: „1918 1920 / SIIN AVATI 16. JUULIL 1922. a. MÄLESTUSSAMMAS / EESTI VABADUSSÕJAS LANGENUTELE / SKULPTOR AMANDUS ADAMSON / LÕHUTUD 1945. a. / 24.II 1989 P.M.S.” Monumendi ja kalmistu täielik taastamine toimus etappide kaupa. Mälestussammas taasavati 17. juulil 1993. a.

Mälestusmärk asub Pärnu kesklinnas Iseseisvuse väljakul.

Graniidist mälestusmärk avati 2008. aastal endise Endla teatri asukoha läheduses ning selle autorid on Kaarel Eelma, Mart Aas ja Mikk Mutso.

23. veebruaril 1918. a loeti Pärnu Endla teatri rõdult esimest korda avalikult ette iseseisvusmanifest „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“. Teises maailmasõjas sai Endla teater tugevasti kannatada ja hiljem hoone õhiti.

Mälestusmärk kujutab ajaloolise Endla teatri rõdu selle algses suuruses. Rõduehitise seinale on graveeritud manifesti tekst nii vanas kui tänapäevases kirjastiilis ning ka pimedate punktkirjas.

Isesesivusmanifest avaldati Tallinnas 24. veebruaril ning pealinnas kuulutati välja iseseisev Eesti Vabariik ja riiklik võim läks selleks valitud organite (esialgu Eestimaa Päästekomitee, siis Ajutise Valitsuse) kätte. 24. veebruari 1918. a. loetakse Eesti Vabariigi sünniks.

1854. aastal valminud Tori kirikul on keeruline minevik. 1944. a põletas Punaarmee eest taganev Saksa armee Tori kiriku maani maha. Kui 1990. aastal algas kiriku taastamine, kasvasid kirikusaalis juba puud. 2001. aastal pühitseti kirik mälestusmärgina kõigile teise maailmasõja ohvritele Eesti Sõjameeste Mälestuskirikuks. Lisaks pühakojale on kirik kasutusel kontserdipaigana.

Mälestussammas avati praeguses Suure-Jaani linnas asuval kalmistul 24. juunil 1926. aastal, skulptuuri autor on Amandus Adamson. Sambal kujutatakse muinaseestlaste vanemat Lembitut, kes on haavatud, kuid hoiab veel mõõka kõrgel. Sammas purustati esimest korda 1941. aastal ja teist korda 1950. aastal. Sammas taastati ja taasavati 23. juunil 1990. aastal. Lembitu pronksist kuju viidi pärast esimest purustamist kohaliku täitevkomitee kuuri ja pandi Saksa okupatsiooni ajal oma kohale tagasi. 1950. aastal, pärast monumendi lõplikku lõhkumist, anti käest ilma jäänud pronkskuju üle Viljandi muuseumile. Kui sammas 1990. aastal taastati, valati selleks uus pronksist kuju.

Allikad:

Eesti sõjaajaloo teejuht, Tallinn 2010. Koostaja K. Luts.

Muuseum asub Viljandi kesklinnas, vanas apteegihoones.

Hoone kahel korrusel paiknev püsinäitus annab ülevaate Viljandimaa ajaloost läbi aastasadade. Lisaks vahetuvad ajutised eriilmelised näitused.
Osa püsiekspositsioonist on pühendatud piirkonna sõjaajaloo pärandile: esimene maailmasõda, Eesti Vabariigi väljakuulutamine, Vabadussõda, teine maailmasõda. Tutvuda saab militaarkogudega, näha kolme Eesti Vabariigi sõjaväelase – kolonelleitnant Martin-Friedrich Bergmanni, kolonelleitnant Artur Tenno ja kolonel Johannes-August Vellerindi kollektsioone, kuhu kuuluvad isiklikud relvad, esemed, aumärgid ja dokumendid. Välja on pandud  ka muuseumi renoveerimistööde käigus 1999. aastal leitud Kaitseliidu Sakalamaa maleva (maleva nimi kuni 1940. a) auhinnakogu. Eesti Vabariigi hävingu ja II maailmasõja aega iseloomustavas osas on väljas valdavalt aastatest 1940–1944 pärinevad propagandamaterjalid, Nõukogude ja Saksa poole kergerelvastus ning sõjavarustus. Samuti on väike küüditamisele ja metsavendlusele pühendatud väljapanek. Vaadata saab ülevaatefilme.

Kindral Johan Laidoneri ratsamonument asub Viljandi lossimägede vahetus läheduses.

Monument, mille autor on skulptor Terje Ojaver, avati 2004. aastal.

Eesti Vabadussõja aegse sõjavägede ülemjuhataja kindral Johan Laidoneri auks püstitatud ratsamonument on esimene ja seni ainus omataoline Eestis. Viljandimaal sündinud silmapaistev sõjaväelane ja riigimees on Viljandi linna esimene aukodanik.

Vardja külas asuva Raba talu elumaja, kus Laidoner ilmale tuli, pole praeguseks enam säilinud. Usutavasti hävis hoone enne teist maailmasõda, sest teadaolevalt püstitati sellele kohale juba 1937. aastal mälestuskivi. Mälestuskivi lõhuti 1940. ja taastati 1990. aastal. Viimastel aastatel on kindrali sünniaastapäeval 12. veebruaril käidud talukohal ka regulaarselt küünlaid süütamas. 

Mälestussammas avati praeguses Mustla alevikus Viljandimaal 23. juunil 1937. aastal. Nõukogude okupatsiooni ajal 18. juunil 1941. a see purustati. Mälestussammas taasavati Saksa okupatsiooni ajal 12. juulil 1942. aastal.  1948. a järgnes uus purustamine ning 1990. a teine taasavamine. Taastati sisuliselt originaalkujul, mõningate pisikeste detailierinevustega.   Samba põhiosa moodustab pronksist sõdur, kellel on ühes käes lipp ja teises kolme leopardiga kilp. Sõdur seisab graniidist risttahukal, mis omakorda paikneb kaheastmelisel alusel. Tähelepanuväärne on kiiver, mida sõdur kannab. See on modelleeritud tuntud Saksa kiivri järgi, mis peegeldab Vabadussõja alguses valitsenud “kirjut” olukorda varustusega.

Paju lahing oli Eesti Vabadussõja ajal 31. jaanuaril 1919 Eesti Rahvaväe Tartu-Valga grupi ja Punaarmee Läti punaste küttide vahel Paju mõisa pärast toimunud lahing, millega otsustati sõjaliselt olulise Valga linna ja raudteesõlme langemine Eesti vägede kätte. Lahingus sai surmavalt haavata Eesti vägede rünnakut juhtinud Julius Kuperjanov.

Monumendi kavandi autor oli arhitekt Georg Saar. Mälestussamba püstitamise heaks korraldati üleriigiline korjandus. 12. juunil 1938 asetas kindral Johan Laidoner Paju monumendile nurgakivi. 1940. aastal valmis monumendi muldkeha, kuid seoses Nõukogude okupatsiooniga jäi mälestussammas avamata. Alles 30. jaanuaril 1994, Paju lahingu 75. aastapäeval, avas Eesti Vabariigi president Lennart Meri valminud mälestussamba.

Lahingukohta tähistav mälestustahvel asub Pikasilla puhkeala läheduses. 

Tegemist on osaga kaitseliinist "Walk". Väike Emajõe-Koiva jõe joonele alustati Valga kaitseliini („Walk“) rajamist 1944. aasta juuni algul. Kaitseliini põhjapoolne osa toetus Võrtsjärvele ja kulges Pikasillalt kuni peaaegu Väike Emajõe vasakkaldal asuva Iigaste mõisani. Kaitseliin koosnes kahest kaitsevööndist kohati sügavusega 10-12 kilomeetrit, eesliin oli kaetud okastraattõkete ja miiniväljadega. Kõik sillad Väikesel Emajõel ja Koiva jõel olid purustatud (vaid Pikasilla ja Jõgeveste sillad õhiti alles 26. augusti keskpäeval) ning sillad kaitse sügavuses ette valmistatud õhkimiseks.

Punaarmee kavandas Narva rindel asunud Saksa ja Eesti väeosade likvideerimise löögiga üle Tartu nende selja taha. Plaani teostamiseks saatis Punaarmee 3. Balti rinde juhatus Emajõe joonele neli korpust. Nende ülesanne oli ületada Emajõgi ja vallutada kaarliikumisega ümber Võrtsjärve põhjaserva Põhja-Eesti koos Narva rindel oleva Saksa 18. armeega. Samuti  planeeriti murda sakslaste kaitse Pikasilla-Valga joonel ja lõigata ära sakslaste taandumistee Riia suunas.

Lõuna-Eestis olid kaitsel Wehrmachti XXVIII ja XXXVIII armeekorpuse kuus diviisi ja väiksemad üksused, tagalas paiknes 207. julgestusdiviis. Operatsiooni algul oli Punaarmeel selles rindelõigus mitmekordne ülekaal elavjõus ja lahingtehnikas. Saksa jõud koosnesid põhiliselt erinevatest võitlusgruppidest ja mitmesugustest väiksematest üksustest. Kaitsel osalenud kohalikel Omakaitse üksustel oli halb relvastus ja nõrk võitlusvõime.

Punaarmee suutis 27. augustil ületada Pikasillal Väikese Emajõe ja hoidis seal väikest sillapead. Kuni 13. septembrini suutsid Saksa ja Eesti omakaitse üksused kinni hoida Punaarmee edenemist kaitseliinil „Walk“ 14. septembril alustasid Punaarmee 3. Balti rinde üksused uut pealetungi ja 17. septembril murti lõplikult kaitseliinist läbi.

Muuseum-teemapark, hõlmab väljapanekut Eesti sõjajaloost, sisejulgeolekust ja Valga ja Valgamaa militaarajaloost. Siin on võimalik turvaliselt korraldada laste- ja noorte­laagreid koos tegevustega koha­peal ja välja­sõiduga II Maailma­sõja aegsesse lahingu­paika Väikese-Emajõe ääres. Kohapeal õpetatakse sõduri­suppi valmistama, maskeerimis­värve kasutama, metsas orienteeruma.
Teemapargi väli­näitustel eksponeeritakse sõja­tehnikat ja kahureid, heli­kopterit Mi-8, tuletõrje­autot, mitut tüüpi kuuli­pilduja­pesasid ja mere­miine. Ring­käigu võib lõpetada metsa­venna­onnis, kus täis­kasvanuile pakutakse ette­tellimisel „mets­avenna jooki“ ja suitsu­peki­leiba sibulaga. Tõsistele sõja­ajaloo huvilistele on mõeldud teema­pargi muuseum Eesti suurima relva­koguga. Muuseumis esitlevad oma tegemisi Eesti Kaitse­vägi, Politsei-ja Piiri­valve­amet, Kaitse­liit ja Kaitse­politsei ning samuti naaberriigist Lätist: Läti politsei, Piiri­valve ja päästjad.

Väike Emajõe-Koiva jõe joonele alustati Valga kaitseliini („Walk“) rajamist 1944. aasta juuni algul. Kaitseliini põhjapoolne osa toetus Võrtsjärvele ja kulges Pikasillalt kuni peaaegu Väike Emajõe vasakkaldal asuva Iigaste mõisani. Kaitseliin koosnes kahest kaitsevööndist kohati sügavusega 10-12 kilomeetrit, eesliin oli kaetud okastraattõkete ja miiniväljadega. Kõik sillad Väikesel Emajõel ja Koiva jõel olid purustatud (ainult Pikasilla ja Jõgeveste sillad õhiti alles 26. augusti keskpäeval) ning sillad kaitse sügavuses ette valmistatud õhkimiseks. Teine liin kulges piki Õhne ja Pedeli jõge ning kaitserajatised hõlmasid vastupanupunktideks muudetud Tõrva ja Valga linna.

Peakaitseliin koosnes kahest kaevikute liinist, tähtsamates kaitsesuundades aga kolmest kuni neljast liinist hästi arendatud ühenduskäikude süsteemiga. Kaitseliini ehitamiseks rakendati vene sõjavange ja Organisation Todt poolt sundrakendatud tsiviilelanikkonda.

Asukohas on taastatud on kaevikud ja laskepesad. Ala kasutab Valga militaarteemapark, kelle eestvõttel sai kõrgustik tagasi sõjaaegse ilme. Väliala avati 2015. aastal, Valga militraarteemapark korraldab seal lahinguid laserrelvadega ja muid üritusi.

Valga raudteejaama peahoone (Leningradi Transpordi Projekteerimiskontor, arhitekt Viktor Tsipulin) valmis 1949. aastal. Hoone on piklik risaliitide ja väljasopististega liigendatud ühe-kahekorruseline kelpkatusega hoone, mille silmatorkavaim arhitektuurne aktsent on seitsmekorruseline ruudukujulise põhiplaaniga kõrge torn. Hinnanguliselt üks väärtuslikumaid ja esinduslikumaid stalinistliku arhitektuuri stiilinäiteid Eestis. Väärtust lisab asjaolu, et hoone on säilinud valdavalt originaalkujul. Jaamahoone rajati vahetult pärast teist maailmasõda tsaariaegse hoone asemele, mille Nõukogude väed olid puruks pommitanud. Kuna Valgas peeti kinni Saksa sõjavange, siis on võimalik, et ehitamisel kasutati nende tööjõudu.

Lõuna-Eesti vabadusvõitlejatele pühendatud ausammas on kõrgel alusel seisev tundmatu sõjamehe kuju, mõõk vööl ja lipp käes lehvimas, teine käsi kõrgele välja sirutatud. Algne ausammas avati leitnant Julius Kuperjanovi 31. sünnipäeval 11. oktoobril 1925. aastal ja lõhuti Nõukogude võimu poolt 21. septembri  öösel 1940. a. Vabadussõja ausammas taasavati 16. augustil2013. a endises asukohas Kuperjanovi tänaval Valga linnas. Ausamba kavandi ja kuju valmistas 1925. a Amandus Adamson, kes osales ka samba pronksfiguuri valamisel Itaalias. Pronkskuju taastas originaalmahus skulptor Jaak Soans. Taastamise eestvedajaks olid SA VIKP, Valga linn ja maavalitsus ning Eesti sõjamuuseum.

Mälestussammas avati Valga linnas asuvas matmispaigas 11. oktoobril 1925. aastal. Tegu on suurema Vabadussõjas langenute matmiskohaga, kus on leidnud oma viimase puhkepaiga üle 300 vabadussõjas langenu. Paraku ei õnnestunud kõiki langenuid tuvastada, mistõttu on sambal kokku 154 nime. Lisaks on sambal märge 152 langenu kohta, kes jäid tuvastamata. Septembris 1940 aeti sammas ümber. Juulis 1941 tõsteti sammas uuesti püsti. Pärast teist maailmasõda lükati sammas taas ümber ja maeti ka maha.

Sammas taasavati samas kohas 27. novembril 1988. aastal. See  monteeriti kokku originaaltükkidest. Sammas on suhteliselt tagasihoidliku kujundusega. See koosneb astendatud alusest, millele on paigutatud mitmeastmeline obelisk. Materjaliks on hall graniit.