Nacionālie partizāni Latvijas un Igaunijas pierobežā

Stompaki soomassiiv on Balvi ja Viļaka linnade vahel asuv NATURA 2000 looduskaitseala. Soo idaosas on tähistatud 1,5 kilomeetri pikkune rada, mis viib läbi metsa ja mööda rabasse rajatud laudteid viiele soosaarele, kuhu metsavennad olid ehitanud oma punkrid. Raja äärde on paigaldatud infostendid, mis tutvustavad kohalikke loodusväärtusi ja ajaloosündmusi. Raja ääres asub puhkeala. Rada aitavad leida maanteele P35 püstitatud viidad. 1945. aasta märtsi alguses asus Stompaki laagris üks suurimaid metsavendade asumeid Baltikumis. Siin elas u 350–360 inimest, sealhulgas 40–50 naist. Alates 1945. aasta jaanuarist korraldasid metsavennad regulaarseid rünnakuid okupatsioonirežiimi sõjaväelaste ja nende toetajate vastu. Laagris asus pagarikoda, punker-kirik ja 25 elamiseks mõeldud punkrit, mis olid ehitatud pooleldi maa sisse ja kus võis elada 8–30 inimest. Punkrikohad on näha veel tänapäevalgi. 2.–3. märtsil 1945 toimus siin Stompaki lahing, mis oli suurim Läti metsavendasde lahing. Nende vastu võitlesid 483 sõdurit NKVD 5. laskurdiviisi 143. laskurpolgu 2. ja 3. laskurpataljoni allüksustest, püstolkuulipildujatega relvastatud laskurrühmast, miinipildujaroodust, luure- ja sapöörirühmadest ning hävituspataljonist.

Alūksne muuseum asub 19. sajandi lõpus uusgooti stiilis ehitatud Alūksne Uues Lossis, mis on riiklik arhitektuurimälestis. Muuseumis on välja pandud näitused „Totalitaarse režiimi ohvrite mälestustuba”, mis jutustab Alūksne valla elanike saatusest Siberis ja Kaug-Idas, ja „Ajastute pidusöök“, mis tutvustab Alūksne ajalugu eelajaloost tänapäevani. Eraldi väljapanek on pühendatud 7. Sigulda jalaväepolgu panusele sõjas, kultuuris ja ühiskonnaelus. 7. Sigulda jalaväepolku hakati moodustama 20. juunil 1919 Naukšēni mõisas. Esialgu moodustati Põhja-Läti Brigaadi reservpataljoni põhjal lahingurühm, kuhu kuulus 22 ohvitseri ja 1580 sõdurit; seda kutsuti Dankersi diviisiks. See kuulus 3. Jelgava polgu 2. pataljoni koosseisu, aga pärast 23. augustit, mil täiendati roodude arvu, 7. Sigulda jalaväepolgu koosseisu. Polk võitles Bermondti vastu ning viidi 5. jaanuaril 1920 üle Latgale rindele enamlaste vastu võitlema. Pärast rahulepingu sõlmimist Nõukogude Venemaaga valvas polk Läti idapiiri. Läti Vabadussõjas kaotas elu üle 200 polgu sõduri, 85 sõdurile anti Karutapja orden. 1921. aastal paigutati 7. Sigulda jalaväepolk Alūksnesse. Polgu staap seati sisse Alūksne Uues Lossis. Pärast Teist maailmasõda võtsid lossi üle Nõukogude julgeolekuasutused. Alates 1950. aastate lõpust on seal tegutsenud kultuuriasutused: täitevkomitee kultuuri- ja kinematograafiaosakond, pioneerimaja, raamatukogu, kino ja muuseum.

Asub Ziemersi kihelkonnas, Riigimetsa 66. kvartalis.

Mälestusmärk avati 10. juulil 2020.
Läti rahvusliku partisaniliikumise teises etapis, 1948. aasta keskel, eraldus Mālupē-Beja kihelkondade territooriumil asuvast J. Bitānsi-Liepačsi üksusest 4-liikmeline rühm - Viks Pētersi, Stebers Rolands, Bukāns Ilgmārs ja Kangsepa Elvīra ning alustas iseseisvat tegevust Ziemera-Jaunlaicene-Veclaicene kihelkondades. Partisanide peakorter asus Eesti piiri lähedal, mitte kaugel Riia-Pihkva maanteest, künkal, hästi ehitatud punkris.
2. märtsil 1950, kui tšekistid punkri avastasid, peitsid partisanid end Eesti poolel asuvas „Napke“ majas rändrahnudest ehitatud küünis. Pärast pikka ja intensiivset tulevahetust õnnestus tšekistidel 3. märtsil 1950 küün põlema panna. Ilgmārs Bukāns, Rolands Stebers ja Elvīra Kangsepa põlesid koos oma vastsündinud tütrega surnuks. Pēteris Viks hüppas küünist aknast välja ja peitis end maja pööningule, kus ta leiti ja lasti maha. Talu põletati maha. Kõigi langenud partisanide surnukehad viidi Alūksnesse. Võitlejate hukkumispaika püstitati 1990. aastate alguses mälestusmärk. Elvīra Kangsepa tütar, kes sündis põlevas küünis, sai nimeks Liesma.

Metsavenna talu asub Eesti-Läti piiri vahetus läheduses, Vastse-Roosa külas.

1999. aastal rajatud Metsavenna talu pakub punkriturismi –võimalust osa saada metsavennaretke raames ühest Eesti ajaloo järgust koos metsavenna punkri külastusega. Metsavennaretke käigus saab peidikust otsida metsavendi, viibida punkris, kuulata tõestisündinud lugusid, laulda koos peremehega metsavennalaule ning süüa metsavennaeinet või pidurooga. Peamiseks atraktsiooniks on peente okaspuupalkidega vooderdatud punker, mis on kaevatud mäenõlva sisse. Punkrisse on sisse ehitatud magamisnarid ja pisike laud. Just sarnastes punkrites elasid neljakümnendate teisel poolel ja viiekümnendate alguses sajad vaprad, kuid samas õnnetud mehed oma pealesunnitud hundielu.

Muuseum asub Võru kesklinnas.

Muuseumi väljapanek tutvustab põhjalikult Võromaa ajalugu muistsetest aegadest kuni 20. sajandi keskpaigani. 

Püsiekspositsioon annab muuhulgas ülevaate Eesti Vabariigi sünnist ja Vabadussõja aegadest Võrumaal. Muuseumis on ka üks Eesti põhjalikeim väljapanek metsavendlusest sh interjöörina sisutatud metsavenna punker.

Ekspositsioonisaalis vahetuvad temaatilised fondiväljapanekud ja viiakse läbi ajalooteemalisi muuseumitunde.