Padomju okupācija Rīgā un Latvijā

Muuseumis eksponeeritakse Läti ajalugu Natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal aastatel 1940–1991. „Tuleviku maja“ on okupatsioonimuuseumi rekonstrueerimis- ja laienemisprojekt, mille autor on Ameerikas elav tuntud läti arhitekt Gunārs Birkerts, ning sellega seotud uus muuseumiekspositsioon. Okupatsioonimuuseumi väljapanek „KGB ajalugu Lätis“ asub KGB-hoones (Nurgamajas). Läti Okupatsioonimuuseum asutati 1993. aastal. See jutustab pikka aega varjatud loo Läti riigi, rahva ja maa saatusest kahe võõrriigi totalitaarse okupatsioonivõimu all aastatel 1940–1991. 2020. aasta lõpus kuulus muuseumikogusse üle 70 000 ajaloolise eseme (dokumendid, fotod, kirjalikud, suulised ja materiaalsed tõendid, esemed ja mälestusesemed). Muuseumi spetsialistid on salvestanud rohkem kui 2400 videomälestust, mis teeb sellest ühe suurima okupatsiooni käsitleva kogu Euroopas. Lätis, Leedus ja Eestis toimunud sündmused näitavad meile selgelt, mida need rahvad pidid kahe totalitaarse režiimi all kogema.

Külastajatele on avatud endine KGB ehk NSVLi riigi julgeoleku komitee hoone. KGB-lased vangistasid, kuulasid üle ja mõrvasid siin Läti kodanikke, keda okupatsioonirežiim pidas enda vastasteks. Hoonesse on välja pandud Läti Okupatsioonimuuseumi näitus KGB tegevuse kohta Lätis. Vangikambrites, koridorides, keldris ja sisehoovis korraldatakse ekskursioone. 1911. aastal ehitatud maja on üks Riia kaunemaid hooneid. Rahva seas kutsuti hoonet Nurgamajaks ja see oli Nõukogude okupatsioonirežiimi kõige hirmsam sümbol Lätis, üks NSVLi võimusambaid. KGB tegutses Nurgamajas 1940–1941 ja uuesti aastatel 1945–1991. Poliitiline tagakiusamine puudutas otseselt kümneid tuhandeid Läti elanikke. Võitlus Nõukogude vaenlaste vastu jätkus ka pärast Teist maailmasõda. KGB tegutsemisviis muutus veidi pärast Stalini surma. Füüsiline piinamine asendus psühholoogilise terroriga. Enamik KGB agentidest olid lätlased (52%). Venelased moodustasid suuruselt teise rühma (23,7%). 60,3% agentidest ei olnud kommunistliku partei liikmed. Kõrgharidus oli 26,9% agentidest. Süsteem oli üles ehitatud kohalike elanike kaasamisele, et seeläbi saavutada kontroll ühiskonna üle. Töötajate nimekirjad ja teenistusdokumendid asuvad Venemaal. Need ei ole Läti ametivõimudele ja teadlastele kättesaadavad.

Nõukogude salajane punker asub Võnnu (Cēsise) piirkonnas Līgatne vallas 9 meetrit sügavusel Līgatne rehabilitatsioonikeskuse hoone ja seda ümbritseva territooriumi all. Punker on külastajatele avatud ja seal korraldatakse giidiekskursioone, pakutakse võimalust einestada punkri sööklas, pidada nõukogude stiilis pidusid ja mängida mängu „Objekt X”. Punkri eesmärk oli tagada Läti NSV Ministrite Nõukogu, Kommunistliku Partei juhtkonna ja Riikliku Plaanikomitee juhtkonna jaoks minimaalsed vajalikud tingimused pikaajaliseks tegutsemiseks tuumasõja korral. 2000 ruutmeetri suurune maa-alune punker oli võimsaim autonoomne isemajandav struktuuriüksus kaasaegseima varustuse ja kõige vajalikuga; see oli tuumasõja ohu oludes üks strateegiliselt tähtsaimaid kohti Nõukogude Lätis. Seal on maa-alune kaitstud tööruum (varjend), sanatooriumilaadne magamiskorpus 250 kohaga, turvaobjektid ja 24 korteriga elamu teenindavale personalile. Tänaseni on säilinud algupärane maa-alune varustus ja plaanid. Tutvuda võib autonoomse elektrijaamaga, millel on diiselgeneraatorid ja kütusehoidla, konditsioneeriseadmetega, millel on hapnikuvaru õhu puhastamiseks, veevarustuse- ja kanalisatsiooniseadmetega, mis töötavad allveelaeva põhimõttel, telekommunikatsiooniüksusega, mis suutis tagada otseside Kremliga Moskvas ning autonoomse side kõigi tähtsamate teenistustega riigis, ainulaadse kaardiga, millele on kantud ajalooliste kolhooside nimetused, algupärase sööklaga, mille menüüs on tavalised nõukogudeaegsed toidud, ning erinevate nõukogudeaegsete tarvikute ja majapidamisesemetega.