Nõukogude okupatsiooni pärand Põhja-Vidzemes ja Lõuna-Eestis

Nõukogude salajane punker asub Võnnu (Cēsise) piirkonnas Līgatne vallas 9 meetrit sügavusel Līgatne rehabilitatsioonikeskuse hoone ja seda ümbritseva territooriumi all. Punker on külastajatele avatud ja seal korraldatakse giidiekskursioone, pakutakse võimalust einestada punkri sööklas, pidada nõukogude stiilis pidusid ja mängida mängu „Objekt X”. Punkri eesmärk oli tagada Läti NSV Ministrite Nõukogu, Kommunistliku Partei juhtkonna ja Riikliku Plaanikomitee juhtkonna jaoks minimaalsed vajalikud tingimused pikaajaliseks tegutsemiseks tuumasõja korral. 2000 ruutmeetri suurune maa-alune punker oli võimsaim autonoomne isemajandav struktuuriüksus kaasaegseima varustuse ja kõige vajalikuga; see oli tuumasõja ohu oludes üks strateegiliselt tähtsaimaid kohti Nõukogude Lätis. Seal on maa-alune kaitstud tööruum (varjend), sanatooriumilaadne magamiskorpus 250 kohaga, turvaobjektid ja 24 korteriga elamu teenindavale personalile. Tänaseni on säilinud algupärane maa-alune varustus ja plaanid. Tutvuda võib autonoomse elektrijaamaga, millel on diiselgeneraatorid ja kütusehoidla, konditsioneeriseadmetega, millel on hapnikuvaru õhu puhastamiseks, veevarustuse- ja kanalisatsiooniseadmetega, mis töötavad allveelaeva põhimõttel, telekommunikatsiooniüksusega, mis suutis tagada otseside Kremliga Moskvas ning autonoomse side kõigi tähtsamate teenistustega riigis, ainulaadse kaardiga, millele on kantud ajalooliste kolhooside nimetused, algupärase sööklaga, mille menüüs on tavalised nõukogudeaegsed toidud, ning erinevate nõukogudeaegsete tarvikute ja majapidamisesemetega.

Endine Nõukogude armee raketibaas asub Medņukalnsis Zeltiņi vallas Alūksne piirkonnas. Aastatel 1961–1989 tegutses Zeltiņis Alūksne rajoonis eriti salajane Nõukogude Liidu sõjaväeobjekt, tuumarakettide baas. Baasis paiknesid keskmaa tegevusraadiusega ballistilised raketisüsteemid P-12 (8K63) ja P12Y (8K63Y) nelja maapealse stardiplatvormiga. Rakettide lennukaugus oli kuni 2200 kilomeetrit. Sellel perioodil kasutas sõjavägi umbes 300 ha suurust okastraadiga piiratud maa-ala, mis asus vähem kui kilomeetri kaugusel regionaalse tähtsusega Sinole-Silakrogsi maanteest P34. Tänapäevani on säilinud elutsoon ja eriti salajane tsoon. Betoneeritud teed viivad varasemalt avalikkuse eest varjatud kohtadesse: angaaridesse, stardiplatvormidele ja pommivarjenditesse. Mitmekümne hektari suurusel maa-alal asuvad erinevad hooned, mis olid seotud tuumarakettide hooldamise ja teenindamisega. Territooriumil oli autonoomne elektri-, vee- ja soojusenergiavarustus, mis hävitati, kui Nõukogude armee lahkus. Pärast sõjaväe lahkumist anti osa tehnikast omavalitsuse valdusesse. Praegu võivad külastajad tutvuda 20 hektariga raketibaasist, mille edelaosa on avatud turistidele. Baasiga võib tutvuda kahel viisil: põhiväljapanek, mis tutvustab raketibaasi ajalugu, asub Zeltiņi muuseumi ruumides; baasi territooriumil on turismimarsruut. Territooriumil võivad kuni 12-liikmelised rühmad mängida lasermängu.

Gulbene raudteejaam asub Gulbene linnas. Esimese maailmasõja ajal 1916–1917 ehitati Pļaviņasesse suunduv kitsarööpmeline raudteeliin ümber 1524 mm laiuseks, et see ühendada Riia-Daugavpilsi liiniga. Lisaks ehitati raudteeliin Ieriķisse ja Sita külani, luues seeläbi ühenduse Põtalovoga (Abrenega). Niiviisi sai Gulbenest raudtee sõlmpunkt. Praegune jaamahoone (arhitekt Pēteris Feders) ehitati 1926. aastal. Vabadussõja ajal 31. mail 1919, kui Gulbene vabastati enamlaste käest, sai 1. (4.) Valmiera jalaväepolk siit märkimisväärse hulga sõjatrofeesid. 14. juunil 1941 küüditati Gulbene raudteejaamast nii tsiviilisikuid kui ka Litene suvelaagris arreteeritud Läti armee ohvitsere. 1944. aasta kevadel pommitati raudteejaama, kuna see oli oluline sõlmpunkt, kuid pärast sõda taastati see algsel kujul. 2018. aastal avati interaktiivne hariduskeskus „Raudtee ja aur”. Gulbene jaama kõrval asub ettevõte SIA Gulbenes-Alūksnes bānītis, mis pakub interaktiivseid tegevusi ja ekskursioone. Külastajad pääsevad jaamahoonesse ja perroonile. Samuti asub seal mälestustahvel ja -märk represseeritutele (skulptor Indulis Ranka).

Läti sõjaväe Litene suvine laagriplats asub Litene vallas Pededze jõe äärses metsakohas. Litene laagri algusaeg ulatub 1935. aastasse, mil Läti sõjaväe Latgale diviis hakkas siia rajama suvelaagripaika. Maikuust sügiseni harjutasid mitu tuhat sõdurit Litenes lahingutaktikaid ja laskmist. 1941. aasta suvel arreteerisid Punaarmee ja NKVD väed Litene suvelaagris olevad Läti armee ohvitserid. Mitu ohvitseri lasti kohapeal maha, ülejäänud küüditati Siberisse. 14. juunil 1941 arreteeriti ja küüditati Litene ja Ostrovieši laagrist (see asub u 10 km kaugusel Litenest) vähemalt 430 ohvitseri. Ainus ajalooline hoone, mis on laagriajast säilinud, on toiduladu. Teistest hoonetest on säilinud vaid vundamendid. Laagrialale on rajatud vaateplatvorm, kus lehvib Läti lipp, on sisse seatud pingid ja heakorrastatud lõkkekoht. Kaitseministeeriumi ja Riiklike Relvajõudude toetusel on siia paigaldatud suurtükk. Olemas on infotahvlid. Litene laagri sündmustega on seotud mälestuspaik Litene kalmistul – memoriaalansambel „Valumüür”. Läti armee YouTube’i kanalilt võib vaadata videot pealkirjaga „Litene, Läti armee Katõn”.

Alūksne muuseum asub 19. sajandi lõpus uusgooti stiilis ehitatud Alūksne Uues Lossis, mis on riiklik arhitektuurimälestis. Muuseumis on välja pandud näitused „Totalitaarse režiimi ohvrite mälestustuba”, mis jutustab Alūksne valla elanike saatusest Siberis ja Kaug-Idas, ja „Ajastute pidusöök“, mis tutvustab Alūksne ajalugu eelajaloost tänapäevani. Eraldi väljapanek on pühendatud 7. Sigulda jalaväepolgu panusele sõjas, kultuuris ja ühiskonnaelus. 7. Sigulda jalaväepolku hakati moodustama 20. juunil 1919 Naukšēni mõisas. Esialgu moodustati Põhja-Läti Brigaadi reservpataljoni põhjal lahingurühm, kuhu kuulus 22 ohvitseri ja 1580 sõdurit; seda kutsuti Dankersi diviisiks. See kuulus 3. Jelgava polgu 2. pataljoni koosseisu, aga pärast 23. augustit, mil täiendati roodude arvu, 7. Sigulda jalaväepolgu koosseisu. Polk võitles Bermondti vastu ning viidi 5. jaanuaril 1920 üle Latgale rindele enamlaste vastu võitlema. Pärast rahulepingu sõlmimist Nõukogude Venemaaga valvas polk Läti idapiiri. Läti Vabadussõjas kaotas elu üle 200 polgu sõduri, 85 sõdurile anti Karutapja orden. 1921. aastal paigutati 7. Sigulda jalaväepolk Alūksnesse. Polgu staap seati sisse Alūksne Uues Lossis. Pärast Teist maailmasõda võtsid lossi üle Nõukogude julgeolekuasutused. Alates 1950. aastate lõpust on seal tegutsenud kultuuriasutused: täitevkomitee kultuuri- ja kinematograafiaosakond, pioneerimaja, raamatukogu, kino ja muuseum.