No Atmodas līdz Latvijas neatkarības atjaunošanai

23. augustil 1989 toimunud kampaania „Balti tee“ käigus saabusid Riia-Bauska maanteelõigule inimesed Kuramaalt ja Zemgale'ist – Liepājast, Saldust, Dobelest, Kuldīgast, ventspilsist, Talsist, Tukumsist ja nende ümbrusest. Peamine ülesanne oli saavutada inimeste võimalikult ühtlane jaotus ja keti järjepidevus. Seal, kus käepikkust ei olnud piisavalt, paluti inimestel kasutada lippe, vöösid või isegi jakivarrukaid, et kogukonna vereringe selles arteris ei katkeks. Kokku osales selles kampaanias umbes 400 000 Läti elanikku.

Balti keti 25. aastapäevale pühendatud mälestusmärk Ķekava vallas Riia-Bauskase maantee 25. kilomeetril Ķekaviņa jõe lähedal avati 23. augustil 2014. Selle pidulikul avamisel osalesid Läti Vabariigi peaminister Laimdota Straujuma, riikliku aktsiaseltsi „Latvijas Valsts ceļi“ kauaaegne töötaja ja Balti keti liige Uldis Birzleja ning teised kohalviibijad. 2014. aastal püstitati selle sündmuse mälestuseks Läti Balti keti lõigule 10 sellist mälestusmärki. Eestisse püstitati neli ja Leedusse üheksa mälestusmärki. 30. juulil 2009 kanti Balti keti kampaania UNESCO maailma mälu dokumentaalpärandi nimistusse.

Igorsi ja Ruta Dobičini 1991. aastal loodud (restaureeritud 2012. aastal) keskkonnakunstiobjekt „Silmad“ barrikaadide mälestuseks on pühendatud 30 x 60 meetri suurusele väljakule. 30 x 60 meetri suurusele väljakule on paigutatud graafiliste siltidega sarnased dolomiidist ja betoonist vaiad ning sillutiseelemendid, mis moodustavad stiliseeritud „nägu“ meenutava krüptogrammi. Sümboolsesse ansamblisse on sisse ehitatud tahvel kirjaga: „Silmad. Pühendumus Televisioonikeskuse valvuritele barrikaadidel 1991. aastal. Ühtsuses peitub jõud“. 1991. aastal paigaldati LTV hoone lähedale Ojārs Feldbergi skulptuur „Tule ääres“. Kahe meetri kõrgune graniidist nikerdatud skulptuur sisaldab metafoori nelja Läti piirkonna inimestest, kes kogunevad ühise tule ümber.

Televisioonil, nagu ka raadiol ja trükimeedial, oli ärkamisajal väga oluline roll mitte ainult infoallikana, vaid ka selle protsessi edasiviiva jõuna. LTV saade „Labvakar“ (Tere õhtust), mis käivitati 31. jaanuaril 1988, saavutas tohutu populaarsuse. See oli esimene saade Lätis, kus Edvīns Inkēns, Ojārs Rubenis ja Jānis Šipkēvics rääkisid paljudel varem keelatud teemadel. LTV edastas otseülekandeid Läti Rahvarinde kongressidelt ja massimeeleavaldustelt ning tegi intervjuusid ja reportaaže poliitiliselt olulistel teemadel.

1991. aasta jaanuari barrikaadide ajal oli LTV hoone üks vabatahtlike poolt valvatud olulisi objekte. See oli keeruline ülesanne, kuna hoone asub suurel ja kergesti ligipääsetaval alal. Barrikaadil osalejad valvasid hoone otseseid ligipääsemiskohti ja blokeerisid öösel Salu silla. Daugava poolt valvasid LTV keskust kolm kalalaeva. Barrikaadidel terveks jäänud LTV hoonesse tungisid 1991. aasta augustiputši ajal NSV Liidu armee langevarjurid ja OMONi üksuse liikmed. Pärast hoone vallutamist 19. augustil kell 19.30 lõpetas televisioon saated, kuid jätkas tööd pärast riigipöörde nurjumist ja pärast seda, kui Nõukogude langevarjurid lahkusid LTV hoonest 21. augustil kell 19.45.

1980. aastate teisel poolel toimusid Torņakalnsi kirikus liikumise „Taaselustamine ja Uuendamine“ koosolekud. See oli Läti Evangeelse Luterliku Kiriku pastorite ja koguduse aktivistide rühm, kes 14. juunil 1987 levitas rühma asutamist ja selle eesmärke käsitlevat dokumenti koos kutsega kõigile LELB vaimulikele selle rühmaga liituda. Rühm kutsus peapiiskop Īriks Mestersi ja konsistooriumi pöörduma Läti NSV ja NSV Liidu Usuasjade Nõukogude poole palvega ühiselt arutada, hinnata ja võimalusel muuta mõningaid Läti NSV usuühenduste määruse punkte, mis ei vasta enam tegelikule olukorrale ja takistavad kiriku demokratiseerimisprotsessi.

28. juulil 1987 toimus grupi esimene koosolek, kus võeti vastu organisatsiooni põhiprintsiibid, mis nimetati ümber liikumiseks "Taaselustamine ja Uuendamine", ning ettepanekud kiriku ja riigi suhete ning LELB siseelu kohta. LELB konsistoorium viis peapiiskop E. Mesteri juhtimisel 1987. aasta juulis ja augustis läbi repressioone liikumise "Taaselustamine ja Uuendamine" liikmete Jānis Priednieksi, Roberts Akmentiņši, Aivars Beimanesi ja Modris Plātesi vastu, kõrvaldades nad ametikohtadelt. 1987. aasta detsembris sunniti liikumise liikmed Māris Ludviks ja Jānis Kārkls Lätist lahkuma. 1989. aasta aprillis said LELB sinodil liikumise liikmed LELB juhtideks ja Kārlis Gailītis peapiiskopiks.

27. aprillil 1988 protesteeris umbes 10 000 inimest Riia metroo ehitamise vastu Keskkonnakaitseklubi korraldatud miitingul Arkadija pargis. Meeleavaldus algas Rainise monumendi juures esplanaadil, kuid jätkus marssiga mööda Vabadusmonumenti üle Kivisilla Arkadija parki, mis ulatus 2,5 kilomeetrini. See oli ärkamisaja esimene suurem miiting – loata, kuid mitte keelatud. VAK-i Arkadija osakond pidas oma koosolekuid endise Arkadija kino puithoones (põles maha 2006. aastal, lammutati kaks aastat hiljem). Siin kogunesid keskkonnaaktivistid, kelle seas sündisid looduskaitse ideed, mis järk-järgult kasvasid nõudmisteks Läti iseseisvuse taastamiseks.

1988. aasta suvel oli Arkadija pargi lava (mis põles maha 2000. aastal) radikaalse rahvusliku opositsiooni kogunemispaigaks. 10. juulil toimus pargis Läti Rahvusliku Iseseisvusliikumise asutamiskoosolek, millest võttis osa umbes 2000 inimest. Erinevate massiürituste toimumiskohana säilitas Arkadija park oma tähtsuse kogu taassünniaja vältel. 2023. aasta novembris paigaldati Arkadija parki munitsipaalasutuse „Rīgas dārzi un parks“ infostendid pealkirjadega „Arkadija kino puithoone – üks Kolmanda taassünni onnidest“ ja „Protest Riia metroo ehituse vastu – Läti iseseisvuse taastamise algus“.

1978. aastal ehitatud kirjastuse ja trükikoja kompleksis asusid kõigi vabariikliku tähtsusega ajalehtede ja ajakirjade toimetused. Ajakirjanikel oli ärkamisajal väga oluline roll, kuna nende viibimine ajakirjanduses hõlbustas vastastikuseid kontakte ja organiseerumist. Just siin hakkas kuju võtma Läti Rahvarinne. Idee sellise organisatsiooni vajadusest avaldati Loomeliitude pleenumil 1.-2. juunil 1988 ja juba 22. juunil luges Viktors Avotiņš ajakirjanike koosolekul ette selle esimese, avaldamata manifesti. Idee realiseerus aga alles pärast seda, kui Kirjanike Liit ja selle esimees Jānis Peters hakkasid selle elluviimisse kaasama.

Ajakirjandusmaja kuulus Läti Kommunistliku Partei Keskkomiteele, mis oli võtnud üle ja sisuliselt monopoliseerinud kõigi vabariikliku tähtsusega ajalehtede ja ajakirjade väljaandmise. Kogu kirjastuse ja trükikoja kasum läks Läti Kommunistliku Partei Keskkomitee kassasse. Ärkamisajal, kui Läti iseseisvuse taastamise püüdlused intensiivistusid, kerkis üles ka ajakirjandusmaja omandiõiguse küsimus. Pärast iseseisvusdeklaratsiooni vastuvõtmist 4. mail 1990 moodustati sisuliselt kahetine valitsus, kuna mõned Läti institutsioonid keeldusid allumast Läti Vabariigi valitsusele. Läti valitsus asutas Läti Ajalehtede ja Ajakirjade Kirjastuse, kuid NSVL Ministrite Nõukogu ja Alfred Rubiksi juhitud Läti Kommunistliku Partei Keskkomitee pidasid ajakirjandusmaja NSV Liidu omandiks. Olukord eskaleerus 1990. aasta novembris, kui toimusid OMONi rünnakud ajakirjandusmajale, kuid 2. jaanuaril 1991 võttis OMON ajakirjandusmaja täielikult üle ja lõpetas LTF-i toetavate väljaannete trükkimise, saates nende töötajad ajakirjandusmajast välja.

Pressimaja trükikoja lammutustööd algasid 2020. aastal. Praegu on käimas Pressimaja kvartali ehitus, mis muudab täielikult selle endist ilmet.

Kronvalda pargis Elizabetes tänaval asuv mälestuspaik avati 1992. aasta septembris pärast seda, kui Riias eksponeeriti lammutatud Berliini müüri fragmenti . 1992. aastal liideti see ühtseks mälestusansambliks koos 1991. aasta barrikaadide ajal Saeima hoone lähedale püstitatud betoonmüüri fragmendiga, mis paigaldati Kronvalda parki Elizabetes tänaval Maailma Kaubanduskeskuse kõrvale. Monumendi külge on kinnitatud lillede asetamise altar, millel on läti ja saksa keeles kiri: „Pärast Berliini müüri muuseumi näitust „Haus am Checkpoint Charlie” Riias 1990. aasta novembris kinkis muuseumi direktor dr Rainer Hildebrands selle müüri fragmendi Läti pealinnale.“

2011. aastal monument restaureeriti ja territooriumi heakorrastati. Paigaldati infotahvel läti, saksa, inglise ja vene keeles oleva tekstiga. Barrikaadiplokkidele lisati ajaloolised pealdised läti ja vene keeles: „Berliini müür lahutas meid, Riia müür ühendab meid. Armastagem ainult oma ligimest ja palvetagem Jumala poole oma vaenlase eest.“

Kongresside saal (tol ajal Läti Kommunistliku Partei Keskkomitee poliitilise hariduse saal) oli üks väheseid koosolekuruume Riias, kuhu sai koguneda suurem arv inimesi. Taaselustamise ajal peeti seal mitmesuguseid üritusi - Läti Rahvarinde kongresse, erinevate avalike organisatsioonide asutamisüritusi, ajalooalaseid arutelusid jne. 1.-2. juunil 1988 toimus siin Läti Kirjanike Liidu juhatuse laiendatud pleenum teiste loomeliitude osavõtul, kuhu oli kutsutud ka Läti NSV juhtkond. Arutati paljusid valusaid probleeme, kuid pommuudise efekti lõi tuntud poliitikakommentaatori ja 1940. aastate aktivisti Mavriks Vulfsonsi kõne, milles ta kuulutas, et 1940. aastal Lätis sotsialistlikku revolutsiooni ei toimunud.

14. juunil 1988 toimus Kongresside Majas massiküüditamise ohvrite mälestuseks miiting . See oli esimene ametlikult volitatud miiting, kus võtsid sõna nii ametnikud (näiteks Läti Kommunistliku Partei Keskkomitee sekretär Anatolijs Gorbunovs) kui ka avalikkuse esindajad (ajakirjanikud Andrejs Cīrulis, Edvīns Inkēns, Keskkonnakaitseklubi esindaja Valdis Turins, preester Juris Rubenis, dissident Eduards Berklavs jne). Miiting lõppes marssiga Vabadusmonumendi juurde. Marssi ajal kandis Konstantīns Pupurs Läti lippu. Paljud miitingul olnud plakatid olid üsna radikaalsed, näiteks "Ei – Drīzulise ja Karaļuni ajaloole", "Ei meie aja känguru vossile!". Modris Lujāns hoidis käes plakatit, millele olid kleebitud Stalini ja Ribbentropi fotod pealkirjaga "Needus rahva mõrvaritele" ning August Vossi ja teiste Läti Kommunistliku Partei juhtide fotod pealkirjaga "Ei kängurutele!". Mõni päev hiljem mõistis esimene sekretär Boriss Pugo Läti Kommunistliku Partei Keskkomitee pleenumil hukka teatud isikud ja rühmitused, kes "ümberkorraldamise sildi all püüdsid anda miitingule selgelt natsionalistlikku, provokatiivset suunitlust". M. Lujānsi vastu algatati kriminaalasi, kuid 30. septembril mõistis Läti NSV Ülemkohus ta täielikult õigeks.

Järgmine pöördepunkt Läti ajaloos oli Läti Rahvarinde I kongress 8.-9. oktoobril 1988, mis toimus samuti Kongresside Majas. 10.-11. detsembril toimus siin ka Läti NSV Rahvaste Foorum.