Põgenike paadid Kuramaa rannikult Rootsi

Mazirbe rannik oli Teise maailmasõja ajal oluline koht, kust 1944. aastal toimus põgenike paaditransport Rootsi.

Paadipõgeniku Ilona Cīrule (neiupõlvenimi Mālītis) mälestused: „Olin sel ajal 13-aastane. Mäletan, et septembri lõpus sõitsime terve nädala haagissuvilas Riiast Mazirbesse. Reis on mulle meelde jäänud ebameeldiva asjana: taevas olevad vene küünlad tekitasid minus sügavat muret. Elasime Mazirbes umbes kolm nädalat ja iga päev kuulsin juttu ülesõidust ja paatide otsimisest. Lõpuks, 21. oktoobril, pidime valmistuma. [...] Meid oli paadis umbes 90. Istusin isa süles tekil. Väikesed lapsed emadega olid all ja neil oli õhupuudus. Ma vist tukastasin, aga järgmise päeva hommikul märgati lennukit ja silmapiiril laeva. Siis jäid inimesed vaikseks. Pärastlõunal tuli laev uuesti ja seekord tuli see otse meie poole. Aga see juhtus nagu muinasjutus: see oli Rootsi sõjalaev! Nad tõmbasid meid kõik laevale, andsid meile sooja kakaod ja viisid meid sadamasse...“ Nynäshamn. Meie paat oli laeva külge seotud ja selle omanik Zariņš-Petravs sai selle turvaliselt ja tervena kätte. Külaliste seas olid Šici, Zanderi, Vanagi, endine justiitsminister proua Apsīša, meie perekond ja teised. Ma tean, et paadi eest tuli maksta kullas. Aga kui palju - ma ei tea.

1944. aastal toimus aktiivne põgenike paaditransport Staldzene kaljudelt Rootsi kallastele.

Ž. Lapuķise mälestused kohtumisest dr. E. Bakusega:

„Ühel pärastlõunal tuli minu juurde kohalik politseinik ja teatas vaikselt, et Koku mägede lähedal asuva Staldzene küla lähedale peaks sel ööl saabuma Rootsist paat, mis peab pagulasi peale võtma. Minu ülesanne oli tulla koos oma üksuse valvurite rühmaga seda kohta valvama ja vajadusel aidata pagulasi mootorpaadile transportida. [...] Mitte kaugel merest, ootamata, seisis meie ees köiel mees, seljas hall poolmantel üleskeeratud kraega ja džokimüts sügavale laubale tõmmatud. Ta ütles vaikselt head õhtut ja küsis: „Kas see on tee Lošupisse?“ See oli rootsi ratsanike tunnuslause selles kohas. Ta ütles, et on siin erilisel missioonil, aga samal ajal tahaks ta oma pere turvaliselt Rootsi saada. Siis, minu suureks üllatuseks, võttis ta taskust meie metsandusplaani. Hämarikus hakkasin võõra nägu jälgima ja tundsin ta peagi ära. See oli Bakūzis, metsandusosakonna metsamajandusjaoskonna juhataja [...]. Lähenes südaöö, kui nägime meres kauguses musta täppi. Andsime taskulambiga kokkulepitud signaali, korrates seda mitu korda. Lühikese aja pärast tuli mustalt täpilt sama vastus, ainult et see ei olnud taskulambist, vaid sõjalaeva valgusläbilaskvusest. Saime aru, et paati sel ööl enam ei oodatud ja põgenikegrupp hakkas laiali minema. Bakūzis kutsus meid mõlemaid koos kompaniiülemaga oma pere juurde ööbima. Leidsime selle luidete lohust tiheda kuuse alt. Seal, rohelises samblas, pead valgel padjal, lamasid sügavas unes selle perekonna kolm järglast ja nende kõrval... nende peal, valge sall ümber pea, istus hoolitsev pereema. Pereisa leidis pudeli ja pereema pakkus võileibu. Tundus, et oma läti siirusega olid nad tõelised pereisa ja -ema, kes olid sel vihmasel sügisööl leidnud oma kodu kodumaa kuuse alt. Ühel pool susiseb meri, teisel pool metsamassiiv ja rasked vihmapiisad langevad aeglaselt kuuse okste vahelt. Tühjendasime pudeli, aga võileibadest keeldusime, sest saime aru, et nad ise vajasid neid rohkem.

Dundaga piirkonna Pūpoli külalistemaja peremees Edgars Kārklevalks pakub juba üle 15 aasta ajaloohuvilistele külastajatele võimalust teha väljasõit Põhja-Kuramaale ja sealsetele endistele sõjaväealadele Nõukogude armee veoautodega GAZ-66 (kuni 24 inimest) ja UAZ-3151 (kuni 6 inimest), mille ta on ise renoveerinud. Külalistemaja territooriumil võib tutvuda Nõukogude sõjaväeautode ja muu tehnikaga.

Melnsilsi kämping asub mere ääres 10 km kaugusel Kolkast. Seal on võimalik ööbida taasrajatud Saksa armee tüüpi muldonnides ,kuna Teise maailmasõja ajal asusid siin Saksa sõjaväe piirivalvekordon ja laagriplats ning sõdurid ehitasid endale ümbruskonnast leitud materjalidest liivaluidetesse onnid. Rannikuluidetest võib endiselt leida kaevikuid.

Kämpingus on kaks muldonni: Punker 13 on suurem ja selles on kolm narivoodit; väikeses onnis on kaks narivoodit. Melnsilsi kämping sobib kuni 300 inimesele aktiivse puhkuse ja spordiürituste korraldamiseks. Selle lähedal asuvad Slītere looduskaitseala, järsk mererannik ja metsarajad. Ümbritsevasse loodusesse on maha märgitud jalgrattarajad. Mere ääres asuvad telkimis- ja lõkkekohad, rannas võib ööbida kahe- ja neljakohalistes tünnimajades. Rannas on ka saun, kus võib vihelda erinevate vihtadega.