Pēteris Stučka I Maailmasõda ja iseseisvumine
Pēteris Stučka (1865-1932) - jurist, poliitik, publitsist, raamatukirjastaja, üks Uue Voolu juhte, mitmete sotsialistliku ja kommunistlike ajakirjandusväljaannete toimetaja.
Sündis 1865. aastal jõukas talupojaperes Koknese vallas Vecbirzniekis. Stučka isa Jānis Stučka oli nooruses sarikamees, hiljem töötas ta rahvaõpetaja ja raiskajana ning abielludes sai suure talu peremeheks.
1879. aasta sügisel astus ta Riia Saksa Gümnaasiumisse, kus kohtus Jānis Pliekšānsiga. 1884. aastal asusid mõlemad õppima Peterburi ülikooli, liitudes ülikooli läti üliõpilaste rühmaga. Stučka lõpetas ülikooli 1888. aastal, naaseb Riiga ja asub tööle Läti demokraatliku ajalehe Dienas Lapa toimetajana. 1897. aasta suvel suleti ajutiselt Dienas Lapa ja Stučka ise arreteeriti. Kuni jaanuarini 1898 oli Stučka vangis Riias Vidzeme kubermangu vanglas.
Seejärel saadetakse ta Vitebskisse. Pärast 1905. aasta revolutsiooni repressioone naasis Riiga. Aastast 1907 töötas advokaadina Peterburis, asutas erakirjastuse "Dzirkstele", hakkas välja andma lätikeelset marksismi propageerivat ajakirja (ajakirja nimed muutuvad mitu korda - "Atvases", Jaunais Pūrs "," Dzirkstele " ," Ciba " jne), kus ta avaldab mõtisklusi väga erinevatel teemadel. Ta oli ka Läti Sotsialistliku Nõukogude Vabariigi valitsuse juht (1919), mis tulenes 4. detsembril 1918 toimunud sündmustest: Venemaal moodustati Läti Nõukogude valitsus, mis avaldas 17. detsembril manifesti. kuulutades välja oma peamised eesmärgid. Läti Nõukogude valitsuse juht oli Pēteris Stučka, kes saabus Pihkvast Valka 21. detsembril. Punaarmee, sealhulgas Läti laskurrügemendid, lähenes kiiresti Riiale. See jäeti maha 2. jaanuaril 1919 Läti ajutise valitsuse Kārlis Ulmanise juhtimisel, jättes koha Pēteris Stučksile ja tema Nõukogude Läti valitsusele.
Stucka valitsus otsustas anda vene liikmetele õppetunni sotsialismi ehitamisest. Teda on valdanud veendumus, et "Läti töörahval" on kõik võimalused saada kommunistidele eeskujuks mitte ainult Venemaal, vaid võib-olla isegi Euroopas. Läti proletariaat valiti "tõrviku revolutsioonilisesse pulbertorni". Sellest kasvas välja 1919. aasta jaanuarist maini Nõukogude Lätis kogetud reformide terror ja radikalism, mida polnud võimalik täheldada isegi Venemaal. Stučka ja tema mõttekaaslased kiirustasid, et jõuda võimalikult kiiresti kauaoodatud sotsialismi, kuid põlesid maha, sest kaotasid kiiresti elanike lootuse ja toetuse, mis viis Nõukogude Läti kokkuvarisemiseni ja täieliku hävimiseni Läti sõja ajal. iseseisvusest. Peter Stučka tegi oma osa, kuid tegi seda nii halvasti, et temast sai vastik kommunist.
Hiljem oli Stučka NSV Liidu Ülemkohtu esimees (1923). 1931. aastal määrati Stuchka Moskva Nõukogude Õiguse Instituudi direktoriks. Pēteris Stučkase järgi said nime Aizkraukle linn, Läti Riiklik Ülikool ja Tērbatase tänav Riias. Peter Stuchka suri 25. jaanuaril 1932 Moskvas ja on maetud Punasele väljakule Kremli müüri lähedusse.
Rohkem teabeallikaid
LU LFMI. Pēteris Stučka. Kättesaadav: https://literatura.lv/lv/person/Peteris-Stucka/872473 [vaadatud 06.05.2021].
Läti sõjamuuseum. Isiksused ja nende saavutused Läti Vabadussõja ajal. Kättesaadav: http://www.karamuzejs.lv/lv/Petnieciba/publikacijas/12_Petnieciba_Neatkaribaskara_personibas_KP_201912.aspx [vaadatud 06.05.2021].
Seotud ajajoon
Seotud objektid
Esimese Läti iseseisvuslahingu monument
Atroadas, Inčukalns, Atmodase tänav 2.
3. juulil 2016 avati Läti rahvuskaardile (Die Lettländische Landeswehr) pühendatud mälestussammas esimesele lahingule Läti iseseisvuse eest. küljed. Vendade kalmistukomitee esimees Eižens Upmanis jõudis toona järeldusele, et tegemist võib olla ajalooliselt esimese mälestusmärgiga Läti ja Balti ühendvägedele väljaspool kalmistut asuvates lahingute mälestusmärkides. Sel ajal määrati Läti rahvuskaardi ehk Landesveri Läti üksuste ülemaks kolonelleitnant Oskars Kalpaks, kelle üksustest kasvas välja ja kujunes vabadusvõitluste käigus välja hilisem Läti sõjavägi.
1918. aastal oli kogu praeguse Läti territoorium langenud Saksa keisririigi ja selle vägede kätte. 1918. aasta suve lõpus ja sügisel hakkas olukord Saksamaa jaoks aga halvasti lõppema ning oli selge, et on vaid aja küsimus, millal Saksamaa on sunnitud tunnistama kaotust I maailmasõjas. Vene impeerium, mille koosseisu kuulus ka Läti enne I maailmasõda, oli lakanud eksisteerimast varem, 1917. aasta veebruari- ja oktoobrirevolutsioonidega. 18. novembril 1918 kuulutati välja Läti Vabariik. Pärast relvarahu Antantiga 11. novembril 1918 ei olnud Läti territooriumil olnud Saksa armeel enam motivatsiooni edasiseks sõjapidamiseks ning enamik selle sõdureid soovis lihtsalt koju tagasi pöörduda.
Sellistes oludes oli selge, et Läti kaitse sõltus eelkõige Läti rahva moodustatud rahvuskaardist. Esialgu näitasid oma hariduse ja suhteliselt suurema iseorganiseerumisvõime tõttu suurimat initsiatiivi sellise rahvuskaardi loomisel Lätis elavad baltisakslased. Vene sõdurid liitusid ka rahvuskaardiga. Rahvuskaardi varustamise tagamiseks vormiriietuse, relvade ja muude vajalike vahenditega sõlmis Läti Ajutine Valitsus 7. detsembril 1918 Saksa esindaja August Vinnigiga lepingu, mis nägi ette Rahvuskaardi varustamist alates 2018. a. Saksa armee reservid Lätis. Selles lepingus oli muu hulgas kirjas, et rahvuskaart, ametlikult tuntud kui Läti rahvuskaart või saksa keeles die Lettländische Landeswehr, on Läti Vabariigi relvajõud.
Läti rahvuskaardiga astusid vastamisi kaks Läti punase laskurrügemendi sõdurit (ehk ligikaudu 2000–3000 sõdurit), kes olid varem kogenud I maailmasõda ja Venemaa kodusõda. Vaatamata Punaarmee kogemustele ja arvulisele ülekaalule hoidis Läti rahvuskaart Inčukalnsit kaks päeva ägedates võitlustes, kuni lõpuks, 1. jaanuari õhtul 1919, sunniti piiramise vältimiseks erru minema, kaotades 43 hukkunut ja mitu. haavatud, kellest enamik võeti bolševike vangi, kus nad tapeti või surid nälga või haigustesse.
Autor: Artis Buks. Materjal: rahn. Monument on valmistatud suurest monoliitsest kivist, mis leiti Jelgava lähedalt Rollsist.
