Peeter Stucky I I maailmasõda, I Vabadussõjad
Pēteris Stučka (1865-1932) - jurist, poliitik, publitsist, raamatumüüja, üks Uue Voolu juhte, mitme sotsialistliku ja kommunistliku ajakirjanduse toimetaja.
Sündis 1865. aastal Koknese kihelkonnas Vecbirzniekis jõukasse talupidajate perekonda. Stučka isa, Jānis Stučka, oli nooruses parvetaja, hiljem töötas õpetaja ja preestrina ning pärast abiellumist sai temast suure talu omanik.
1879. aasta sügisel astus ta Riia Saksa Gümnaasiumisse, kus kohtus Jānis Pliekšānsiga. 1884. aastal asusid mõlemad õppima Peterburi Ülikooli, liitudes ülikooli läti üliõpilasgrupiga. Stučka lõpetas ülikooli 1888. aastal, naasis Riiga ja asus täitma Läti demokraatliku ajalehe "Dienas Lapa" toimetaja kohustusi. 1897. aasta suvel suleti "Dienas Lapa" ajutiselt ja Stučka ise arreteeriti. Kuni 1898. aasta jaanuarini oli Stučka vangistatud Riias Vidzeme kubermangu vanglas.
Seejärel pagendati ta Vitebskisse. Pärast 1905. aasta revolutsiooni mahasurumist naasis ta Riiga. Alates 1907. aastast töötas ta Peterburis juristina, asutas erakirjastuse „Dzirkstele“, hakkas välja andma läti keeles marksismi populariseerivat ajakirja (ajakiri muutis mitu korda nime – „Atvases“, „Jaunais Pūrs“, „Dzirkstele“, „Ciba“ jne), kus ta avaldas ka oma mõtisklusi laialdasel teemaderingil. Ta oli ka Läti Sotsialistliku Nõukogude Vabariigi valitsuse juht (1919), mis oli 4. detsembril 1918 toimunud sündmuste tulemus: Venemaal moodustati Läti Nõukogude Valitsus, mis 17. detsembril levitas Läti Nõukogude Valitsuse manifesti, milles kuulutati välja selle põhieesmärgid. Läti Nõukogude Valitsuse juht oli Pēteris Stučka, kes saabus Valka Pihkvast 21. detsembril. Punaarmee, sealhulgas Läti laskurrügemendid, lähenes kiiresti Riiale. 2. jaanuaril 1919 lahkus sellest Läti Ajutine Valitsus eesotsas Kārlis Ulmanisega, jättes ruumi Pēteris Stučkasele ja tema Nõukogude Läti valitsusele.
P. Stučka valitsus otsustas anda Vene seltsimeestele eeskujuliku õppetunni sotsialismi ülesehitamisel. Teda valdas veendumus, et "Läti Töökommuunil" on kõik võimalused saada kommunistide eeskujuks mitte ainult Venemaal, vaid võib-olla isegi Euroopa mastaabis. Läti proletariaat oli määratud olema "tõrvik revolutsioonilises püssirohutünnis". See oli Nõukogude Lätis jaanuarist maini 1919 kogetud reformide terrori ja radikalismi allikas, mida ei olnud võimalik täheldada isegi Venemaal. Stučka ja tema kaaslased tormasid igatsetud sotsialismi võimalikult kiiresti saavutama, kuid said läbi põleda, sest kaotasid kiiresti elanikkonna lootused ja toetuse, mis viis Nõukogude Läti kokkuvarisemise ja täieliku hävinguni Läti Vabadussõja ajal. Pēteris Stučka mängis oma rolli, kuid tegi seda poliitiliselt nii halvasti, et muutus lugupeetud Uusvoolu liikmest vihatud kommunistiks.
Hiljem oli P. Stuchka NSV Liidu Ülemkohtu esimees (1923). 1931. aastal määrati Stuchka Moskva Nõukogude Õiguse Instituudi direktoriks. Pēteris Stuchka järgi nimetati Aizkraukle linn, Läti Riiklik Ülikool ja Tērbatase tänav Riias. Pēteris Stuchka suri 25. jaanuaril 1932 Moskvas ja on maetud Punasele väljakule Kremli müüri lähedale.
Rohkem teabeallikaid
LU LFMI. Pēteris Stučka. Kättesaadav: https://literatura.lv/lv/person/Peteris-Stucka/872473 [vaadatud 06.05.2021].
Läti Sõjamuuseum. Isikud ja nende saavutused Läti Vabadussõja ajal. Saadaval: http://www.karamuzejs.lv/lv/Petnieciba/publikacijas/12_Petnieciba_Neatkaribaskara_personibas_KP_201912.aspx [vaadatud 06.05.2021].
Seotud ajajoon
Seotud objektid
Läti esimese iseseisvusvõitluse mälestusmärk
Asub Inčukalnsis, Atmodas tänav 2.
3. juulil 2016 avati Läti esimese iseseisvuslahingu mälestusmärk, mis on pühendatud Läti Landeswehrile (Die Lettländische Landeswehr), kus kohalikud baltisakslased, venelased ja lätlased, kes olid sel ajal üksustes mõlemal poolel, kaitsesid äsjaloodud riiki bolševike Punaarmee vastu. Vendade Haudade Komitee esimees Eižens Upmanis jõudis toona järeldusele, et see võiks olla esimene mälestusmärk Läti ja baltisaksa ühendatud vägedele lahingumälestusmärkides väljaspool kalmistuid. Sel ajal määrati Läti Landeswehri Läti üksuste ülemaks kolonelleitnant Oskars Kalpaks, kelle üksustest kasvas välja ja moodustus Vabadusvõitluse ajal hilisem Läti armee.
1918. aastal langes kogu tänapäeva Läti territoorium Saksa impeeriumi ja selle vägede kätte. 1918. aasta hilissuvel ja sügisel hakkas olukord aga kiiresti Saksamaa vastu pöörduma ning oli selge, et oli vaid aja küsimus, millal Saksamaa on sunnitud Esimeses maailmasõjas lüüasaamist tunnistama. Vene impeerium, mille osa Läti oli kuni Esimese maailmasõjani, oli lakanud eksisteerimast juba varem, 1917. aasta veebruari- ja oktoobrirevolutsiooniga. 18. novembril 1918 kuulutati välja Läti Vabariik. Saksa armee, mis asus pärast Antandi riikidega 11. novembril 1918 sõlmitud vaherahu Läti territooriumil, ei olnud enam motiveeritud edasiseks vaenutegevuseks ja enamik selle sõdureid tahtis lihtsalt kodumaale naasta.
Sellistes oludes oli selge, et Läti kaitsmine sõltub eelkõige Läti elanikkonna endi moodustatud rahvuskaardist. Algselt näitasid Lätis elavad baltisakslased oma hariduse ja suhteliselt suurema iseorganiseerumisvõime tõttu suurimat initsiatiivi sellise rahvuskaardi moodustamisel. Rahvuskaardiga liitusid ka Vene sõdurid. Rahvuskaardi varustamise tagamiseks vormiriietuse, relvade ja muude vajalike ressurssidega sõlmis Läti Ajutine Valitsus 7. detsembril 1918 Saksa esindaja Augustus Vinnigiga lepingu, mis nägi ette rahvuskaardi varustamise Läti territooriumil asuvatest Saksa armee reservidest. See leping näitas muu hulgas, et see rahvuskaart ametliku nimega „Latvijas zemessardze“ või saksa keeles „die Lettländische Landeswehr“ saab olema Läti Vabariigi relvajõud.
Läti Rahvuskaardile astus vastu kaks Läti Punaste Laskurrügementi (s.o umbes 2000–3000 sõdurit), kes olid varem kogenud Esimeses maailmasõjas ja Vene kodusõjas. Vaatamata Punaarmee kogemustele ja arvulisele ülekaalule hoidis Läti Rahvuskaart Inčukalnat kaks päeva ägedates lahingutes, kuni lõpuks 1. jaanuari 1919. aasta õhtul piiramise vältimiseks sunniti taanduma, kaotades 43 langenut ja mitu haavatut, kellest enamik langes bolševike kätte vangi, kus nad tapeti või surid nälga või haigustesse.
Autor: Artis Buks. Materjal: põllukivi. Monument on valmistatud suurest monoliitsest kivist, mis leiti Ruļļist Jelgava lähedalt.
