Schmardeni lahing I I maailmasõda

Pärast ebaõnnestunud juulikuu rünnakut Kekava lähedal alustas Vene 12. armee juhtkond kohe Kuramaa sissetungiks lahingoperatsiooni ettevalmistamist. Löök pidi toimuma kahes suunas – Roja lähedal pidi 12 transpordilaevalt välja saatma jalaväe ja ratsaväe dessantväe, mida pidid valvama Balti laevastiku laevad. Seejärel pidid need sõdurid kohe suunduma Tukumsi poole, samal ajal kui Smārde lähedal pidi algama frontaalrünnak Saksa kaitsepositsioonidele. Erinevalt Surmasaarest ja Kekava-Olaine piirkonna positsioonidest eraldas Smārde lähedal kahte vastast lai „neutraalne tsoon“ – mitme kilomeetri laiune territoorium, mida kumbki pool ei okupeerinud. Selle ületamiseks ja vaenlase positsioonide hõivamiseks eraldas Vene väejuhatus märkimisväärsed jõud – 37 jalaväepataljoni ja 138 suurtükki, samuti soomusrong.

Nendest vägedest viis olid Läti laskurpataljonid (2., 4., 5., 7., 8. pataljon), mis esmakordselt ühendati taktikalise ülesande täitmiseks kolonel Andrejs Auzānsi juhtimisel brigaadiks. Suvel lisati Läti pataljonidesse veel kaks kompaniid ja kaks meeskonda – grenaderid ja pommitajad. Selle tulemusel suurenes pataljonide arvuline koosseis märkimisväärselt ja nad lähenesid arvuliselt juba Saksa jalaväerügementidele. Läti laskurid olid varasemates lahingutes omandanud väärtusliku lahingukogemuse ja pälvinud juhtkonna tunnustuse. Kokku määrati Smārde pealetungioperatsioonile 32 jalaväepataljoni, viis Läti laskurpataljoni, 144 suurtükki ja soomusrong. Kui rinne peaks läbi murdma, pidid reservist edasi liikuma viis ratsaväerügementi mitme soomusmasinaga. Saksa armee positsioonide hulka kuulusid siin 29. Landeswehri brigaadi tugevdatud üksused koos tugeva suurtükiväegrupiga. Engure järvele oli paigutatud Saksa vesilennukite üksus ja Liivi lahte kontrollis Vene merevägi. Kuramaal endal kaitsesid pikka mererannikut väikesed Saksa väed – peamiselt ratsavägi ja Landsturmi ehk maakaitsekompaniid.

Smārde operatsiooni esimene etapp metsasel ja soisel alal algas 5. augustil, kui Läti laskurpataljonid alustasid luuret Smārde kõrtsi piirkonnas. Läti pataljonid hakkasid järk-järgult liikuma Saksa ja Vene positsioonide vahele jäävasse „neutraalsesse“ tsooni, ehitades kindlustusi ja varustusteid, et valmistada ette sillapead eelseisvaks pearünnakuks. Soisel alal oli see väga keeruline. Suurim varustustee, mille laskurid olid raske tööga ehitanud, kandis nime „Läti tee“. Läti laskurid said koos Vene üksustega jagu ägedast Saksa vastupanust ja okupeerisid 30. augustiks suurema osa neutraalsest tsoonist. Seega oli Vene juhtkonna kavandatud operatsiooni esimene etapp lõpule viidud. Jätkamist aga ei järgnenud – armee juhtkond otsustas tühistada nii riskantse dessantoperatsiooni kui ka maaväerünnaku Tukumsi suunas. Läti laskurite kaotused Smārde soodes ja metsades mitmenädalastes lahingutes (langes umbes 50 sõdurit, üle 250 ohvitseri, allohvitseri ja laskuri löödi rivist välja ning saadeti ravile haiglatesse) osutusid asjatuteks. Smārde lahingutes osales ka Aleksandrs Grīns, kes alates 20. augustist võitles 4. Vidzeme Läti laskurrügemendi 1. kompanii koosseisus.