Nuusuta lahingut I Maailmasõda

Pärast juulikuist ebaõnnestunud rünnakut Kekava lähistel asus Vene 12. armee juhtkond koheselt valmistuma lahingutegevuseks Kuramaale tungimiseks. Löök toimuks kahes suunas - jalaväe ja ratsaväe dessant tõstetakse üles 12 transpordilaevalt, mida valvavad Balti mereväe laevad Roja lähistel. Edasi lähevad need sõdurid kohe Tukumsi, samal ajal algab Smārde lähedal frontaalrünnak sakslaste kaitsepositsioonidele. Erinevalt Surmasaarest ja selle asukohast Kekava-Olaine linnaosas Smārde lähedal eraldas mõlemat vastast lai "neutraalne tsoon" - mitme kilomeetri laiune ala, mida kumbki pool ei hõivanud. Selle ületamiseks ja vastaste positsioonidele asumiseks kasutas Vene väejuhatus suuri vägesid - 37 jalaväepataljoni ja 138 kahurit ning soomusrongi.

Viis neist vägedest olid Läti laskurpataljonid (2., 4., 5., 7., 8. pataljon), mis esmakordselt ühendati brigaadiks kolonel Andrejs Auzānsi juhtimisel. Suve jooksul kuulus Läti pataljonidesse kaks täiendavat kompaniid ja kaks meeskonda - grenader ja pommitaja. Selle tulemusena suurenes oluliselt pataljonide arv ja nad lähenesid juba Saksa jalaväerügementidele. Läti laskurid olid varasemates lahingutes saanud väärtuslikku lahingukogemust ja pälvinud komando tunnustuse. Kokku määrati Smārde ründeoperatsioonile 32 jalaväepataljoni, viis Läti laskurpataljoni, 144 kahurit ja soomusrong. Kui rinne peaks purunema, läheks ette viis ratsaväerügementi mitme soomukiga. Siin asusid Saksa sõjaväe koosseisus 29. Landeswehri brigaadi kindlustatud üksused koos tugeva suurtükiväegrupiga. Engure järvele paigutati Saksa vesilennukite üksus ja Liivi lahte kontrollis Vene merevägi. Kurzemes endas kaitsesid pikka mererannikut väikesed Saksa väed – peamiselt ratsaväe- ja mõisniku- või rahvuskaitseehted.

Smārde operatsiooni esimene etapp metsasel ja soisel alal algas 5. augustil, kui Läti laskurpataljonid alustasid luuret Smārde pubi piirkonnas. Läti pataljonid hakkasid järk-järgult liikuma "neutraalses" tsoonis sakslaste ja venelaste positsioonide vahel, ehitades kindlustusi ja varustusteid, et valmistada ette sillapea eelseisvaks pearünnakuks. Seda oli soisel alal väga raske teha. Suurim varustustee, mille püssimehed raskel tööl ehitasid, kandis nime "Läti maantee". Läti laskurid koos vene osadega hõivasid suurema osa neutraaltsoonist, ületades sakslaste ägedat vastupanu kuni 30. augustini. Seega oli Vene väejuhatuse plaanilise operatsiooni esimene etapp läbi. Jätku aga ei järgnenud - maaväe juhtkond otsustas katkestada nii riskantse dessandioperatsiooni kui ka maalöögi Tukumsi suunal. Mitu nädalat kestnud lahingutes Smārde rabades ja metsades kandsid Läti laskurid kaotused (langes umbes 50 sõdurit, rivist välja kukkus üle 250 ohvitseri, allohvitseri ja laskuri, nad saadeti haiglatesse ravile. ) osutus asjatuks. Smārde lahingutest võttis osa ka Aleksandrs Grīns, kes alates 20. augustist võitles 4. Vidzeme Läti laskurpolgu 1. kompaniis.