Vabadussõda. Jelgava vabastamine.
Jelgava vabastamine novembris 1919 oli Läti armee pealetungioperatsioon 15.–21. novembrini 1919 Läti Vabadussõja ajal, mille käigus sunditi Weimari vabariigi juhtimisel olevaid Lääne-Vene armee osi Jelgavast lahkuma. Rünnak nurjas Saksa valitsuse plaanid alustada Läti Ajutise Valitsusega vaherahu läbirääkimisi, et leppida kokku Kuramaa ja Zemgale tulevases poliitilises staatuses. Läti relvajõudude ülemjuhatus otsustas okupeerida Jelgava Läti riigi väljakuulutamise esimeseks aastapäevaks.
21. novembri 1919. aasta öösel alustas Läti armee 6. Riia jalaväerügement pealetungioperatsiooni Rauddiviisi 1. Kuramaa jalaväerügemendi ja Freikorps Roßbachi vabatahtlike rügemendi vastu, mis olid moodustanud Iecava jõe ääres kaitseliini, paigutades jõe kallastel asuvatesse arvukatesse telliskivipõletusahjudesse miinipildujad ja kuulipildujad. Kapten Jānis Priede juhtimisel 6. Riia jalaväerügemendi 2. pataljon ründas varahommikul Riia-Jelgava maanteed kahe suurtüki ja soomusmasinaga, 3. pataljon Purmaļi majade piirkonnast, samal ajal kui 1. pataljon ja kerge suurtükipatarei jäid reservi. Enne lahingut tulistasid nad suurtükkidega telliskivipõletusahjusid, kuid pärast jalaväerünnaku algust tulistasid nad vaenlase suurtükipatareid Valdekase mõisa lähedal. Sama päeva hommikul lähenesid 7. Sigulda jalaväerügement ja 8. Daugavpilsi jalaväerügement linnale loodest Lielupe jõe vasakul kaldal, kus 8. rügemendi 1. pataljon hõivas hommikul Līvberze jaama, Upese mõisa ja Bērzi mõisa.
Pärast kella 7 paiku toimunud ägedat lahingut õnnestus 6. Riia jalaväerügemendi 2. pataljoni 7. kompaniil vaenlane Riia-Jelgava maantee lähedal asuvatest telliskiviahjudest välja ajada, nad ületasid Iecava jõe ja liikusid mööda maanteed kiiresti edasi, vallutades oma suurtükipatareiga Valdekase mõisa. Kella 9.30 paiku jõudis kompanii Ozolmuiža teele ja asus positsioonile Lielupe jõe kaldal puusilla juures, mis asus vastu Läti lossi, kus teiselt kaldalt tulev tugev kuulipildujatule peatas nad. Tetelminde suunast hakkasid saabuma vaenlase üksused, mis said ägedas lahingus lüüa Läti kaubajaama piirkonnas. Rügemendi 3. pataljon omakorda ei suutnud ületada Iecava jõge Branka ja Purmalie vahelises piirkonnas, sest vaenlane kaitses raevukalt telliskiviahjusid. Umbes kell 09.30, kell 11.00 käskis 6. rügemendi ülem 3. ja 1. pataljonil liikuda mööda vallutatud Riia-Jelgava maanteed Jelgava poole, jättes Purmaļi rajooni vaid instruktorikompanii.
Läti armee rünnaku ajal hoidsid Rauddiviisi kuulipildujad tugeva tule all nii Lielupe kohal asuvaid puit- kui ka raudsildasid. Piiramise vältimiseks otsustas Rauddiviisi ülem loobuda Jelgava linnast. Päeva esimesel poolel hõivas 8. Daugavpilsi jalaväerügemendi III pataljon ilma tõsisema vastupanuta Meijase mõisa ja pärastlõunal sisenes Ezerase värava kaudu Jelgava loodepoolsesse eeslinna. 7. Sigulda rügemendi II pataljon sisenes linna läänest mööda Dobele maanteed, samal ajal kui I pataljon, liikudes mööda Lielupet läbi Ozoli mõisa, ületas Lielupe ja sisenes linna põhjast.
6. Riia rügemendi 4 kompaniid ületasid kaubajaamast ülesvoolu Lielupe jõe ja umbes kell 17.30 hõivasid Läti raudtee reisijatejaama. Rügemendi ülejäänud kompaniid ületasid Lielupe sillad ja ühinesid peagi 8. ja 7. rügemendi üksustega, mis olid linna sisenenud loodest ja läänest. Jaama piirkonda jätsid lüüasaanud vaenlase väed 11 suurtükki ja suure hulga laskemoona. Tuškii lähedal ajasid kapten Aparnieksi 1. partisanide rügemendi sõdurid vaenlase soomusrongi rööbastelt maha.
21. novembril toimunud Läti armee vallutamisega lõppesid võitlused Bermonti armeega. Järgnevatel päevadel toimusid ründava Läti armee eelvägede ja vaenlase tagala vahel veel väiksemad kokkupõrked. Võit oli nii täielik, et vaenlane taandus kiiresti Zemgale ja Kuramaalt, jättes maha suure osa erinevatest sõjakaupadest.
Rohkem teabeallikaid
https://www.youtube.com/watch?v=gTRK-1IX6Bg
Peniķis M. Zemgale ja Jelgava vabastamine 1919. aasta novembris. // Läti Ajaloo Instituudi ajakiri. 1938., nr 4., lk 549.
https://www.mod.gov.lv/lv/par-mums/aizsardzibas-ministrijas-vesture/neatkaribas-kars-latvijas-armijas-simtgade
https://web.archive.org/web/20130406120550/http://www.latvietislatvija.com/Jelgavas_un_Zemgales_atbrivosana.htm
https://web.archive.org/web/20130406120854/http://www.latvietislatvija.com/18_novembri.htm
https://web.archive.org/web/20130406130756/http://www.latvietislatvija.com/22_novembri.htm
https://www.lsm.lv/raksts/dzive--stils/vesture/kas-un-kapec-jazina-par-jelgavas-atbrivosanu-no-lieliniekiem.a313027/
https://www.sargs.lv/lv/pirmais-pasaules-kars/2019-11-23/pedeja-siva-cina-pret-bermontiesiem-jelgavas-atbrivosana
Seotud objektid
Jelgava vabastajate monument “Lāčplēsis”
Jelgava vabastajate monument „Lāčplēsis” asub Jelgavas Jaama pargis raudteejaama hoone vastas. See avati 22. juunil 1932 Läti presidendi A. Kviesise osavõtul ja püstitati Jelgava vabastamise mälestuseks 21. novembril 1919 Läti Vabadussõja ajal.
1940. aastal, Nõukogude okupatsiooni esimesel perioodil, monumenti muudatused ei mõjutanud. 1941. aastal, kui Nõukogude okupandid asendati Saksa okupatsioonivägedega, ei meeldinud Lätisse naasnud Saksa okupatsioonivalitsuse juhile von Medemile (tema esivanemad olid Läti lossi algsed ehitajad) monumendi ühemõtteline sümboolika. 31. oktoobril 1942 käskisid Saksa okupatsioonivõimud monumendi autoril Kārlis Jansonsil monumendilt saksa rüütli kujutis eemaldada.
1950. aastal andsid Nõukogude okupatsioonivõimud käsu monument hävitada. Traktori abil rebiti Lāčplēsis postamentilt maha, purustati ja üritati seda kivipurustiga hävitada. Lāčplēsis osutus aga nii kõvaks, et purustusmasin purunes. Monumendi terve keskosa maeti salaja lasteaia territooriumile.
1988. aastal leiti monumendi fragment, mis asub nüüd Ģederts Eliassi nimelise Jelgava ajaloo- ja kunstimuuseumi ees. Monument restaureeriti ja avati 21. novembril 1992. Selle lõi skulptor Andrejs Jansons, kes restaureeris ka oma isa K. Jansonsi loodud monumendi.
Ģ. Eliassi nimeline Jelgava ajaloo- ja kunstimuuseum
Ģ. Eliassi nimeline Jelgava Ajaloo- ja Kunstimuuseum asub hoones nimega Academia Petrina (Peetri Akadeemia). See ehitati 1775. aastal Läti esimese ülikoolina ja on üks väheseid avalikke hooneid Jelgavas, mis pärast Teist maailmasõda säilis ja taastati. 1944. aasta suvel kaotas Jelgava peaaegu kõik – suure osa elanikkonnast ja ajaloolised hooned, mida pärast Teist maailmasõda peaaegu ei taastatud. Praeguse muuseumi eelkäija – Kuramaa Provintsimuuseum – asutati 1818. aastal. See oli Läti teine vanim muuseum ja esimene väljaspool Riiat asutatud muuseum. Muuseum asub Academia Petrina hoones alates 1952. aastast. Tänapäeval on muuseumis püsinäitused tuntud Läti kunstniku Ģederts Eliassi (1887–1975), Zemgale piirkonna eelajaloo ja keskaja, Kuramaa ja Zemgale hertsogiriigi ajastu Läti linna (1561–1795), Kuramaa kubermangu (1795–1918) ja Läti iseseisvusperioodi (1918–1940) kohta.
Muuseuminäitus „Elu jätkub võõrvõimu all“ uurib elu Lätis Saksa ja Nõukogude okupatsioonide ajal. Virtuaalnäitus „Sõjad ja sõdur läbi Jelgava aegade“ pakub ülevaate erinevatest sõdadest, mis on Jelgavat mõjutanud, sealhulgas Esimese ja Teise maailmasõja ajaloolistest sündmustest.
Vareļu piemineklis
Piemineklis veltīts Latvijas Kara skolas 14 kritušajiem kadetiem cīņās pret Bermonta karaspēku 1919. gadā novembrī.
Jelgavas – Iecavas ceļa malā pie Vareļu mājām, 1935. gada 20. maijā, atzīmējot Latvijas kara skolas pirmā izlaiduma 15 gadu atceri, Ministru prezidenta biedrs Marģerts Skujenieks atklāja un armijas mācītājs Pēteris Apkalns iesvētīja pēc mākslinieka Jāņa Borkovska meta darinātu šūnakmens plāksnēm segtu piramīdveida (375x400x400 cm) pieminekli.
Pieminekļa apraksts: Piemineklis celts uz 3 m augsta zemes uzbēruma, kur austrumu pusē atrodas uzejas kāpnes ar 20 pakāpieniem un pakājē – 4 masīvi šūnakmens soli. Piemineklim šajā pusē bija piestiprināta smilšakmens plāksne (100x140 cm) ar tekstu: „Par Latvijas neatkarību 1919. gadā kritušie kadeti: Palms Otto, Palms Pauls, Dēliņš Jānis, Pelšs Pēteris, Erdmans Ansis, Skalde Gustavs, Skudruls Verners, Irbe Jūlijs, Rutkis Jānis, Boms Olģerts, Kalniņš Evalds, Lācis Nikolajs, Beļiņka Gustavs, Dzelzkalns Roberts.”
Pretējā – rietumu pusē tādā pašā plāksnē iegravēts: „Kara skola”, dienvidu pusē bija atveidota Kara skolas krūšu zīme – vairogs ar krustotu zobenu zvērestā paceltā rokā, bet ziemeļu pusē – Kara skolas kadetu pirmā krūšu nozīme.
Pēc otrā Pasaules kara (1951. gadā), piemineklis tika saspridzināts. Laimoņa Zalcmaņa vadībā atjaunots un atklāts 1990. gada 17. novembrī. Ziemeļu un rietumu pusē piestiprinātas vecās detaļas, bet dienvidu pusē kadetu krūšu nozīmi no jauna veidojusi tēlniece R.Kalniņa-Grīnberga. Sadauzītā smilšakmens plāksne ar kritušo uzvārdiem nolikta uzbēruma pakājē pie kāpnēm. Atjaunotā pieminekļa autors – Gunārs Heimanis, inženieris Edmunds Krūms.
2013. gadā Ozolnieku novada pašvaldība ar Kultūrkapitāla fonda piešķīrto līdzfinansējumu veica pieminekļa restaurāciju. Restraurācijas darbus veica restaurators Ivo Graudums.
Darbi veikti saskaņā ar Edgara Purviņa izstrādāto pieminekļa restaurācijas darbu metodiku – veikta pieminekļa virsmas un solu vispārēja attīrīšana, bojāto šuvju atjaunošana, kodolmūra remonts, bojāto apšuvuma plākšņu nomaiņa un aizsargapstrāde. Minēto darbu rezultātā piemineklis ir pasargāts no nelabvēlīgajiem klimatiskajiem apstākļiem un kaitīgo apkārtējās vides iedarbību ilgtermiņā, uzlabojies pieminekļa vizuālais izskats un informācijas nolasīšanas iespēja.
Piemiņas vieta “Brīvības ceļš”
2017.gada 23.maijā pie Ģederta Eliasa Jelgavas Vēstures un mākslas muzeja, skvērā atklāta Trešās atmodas piemiņas vieta “Brīvības ceļš”, kuras centrālais objekts ir tēlnieka Kārļa Jansona 1932. gadā atklātā pieminekļa Jelgavas atbrīvotājiem “Lāčplēsis un Melnais bruņinieks” fragments.
1922. gadā Jelgava izrādīja iniciatīvu uzstādīt pieminekli Meža kapos cīņās pret Bermontu kritušo piemiņai – šis bija pirmais piemineklis Brīvības cīņās kritušajiem Latvijā. Arī šoreiz no jelgavniekiem nāca iniciatīva izveidot šo piemiņas vietu.
Lāčplēša pieminekļa fragmenta ceļš līdz Jelgavas muzejam nav bijis viegls – 1942. gadā Zemgales apgabala komisārs Medems lika pašam autoram nokalt Melnā bruņinieka tēlu, bet 1949. gadā pilsētas izpildkomiteja pieņēma lēmumu par pieminekļa noņemšanu. Tikai 1988. gadā, pateicoties aktīvistiem, kam rūpēja kultūras vērtību saglabāšana, piemineklis tika atrasts un ierakstīts muzeja krājumā.
Desmit dienas pēc pieminekļa novietošanas pie Jelgavas muzeja, 1988. gada 17. maijā, muzejā notika sabiedrības sanāksme, kurā pirmo reizi cilvēki pauda savu neapmierinātību par notikumiem Jelgavā un Latvijā. Šis pieminekļa fragments kļuva par tādu kā Trešās atmodas simbolu – tas ir atgādinājums, ka mums ir jābūt atbildīgiem par to, ko izdarījušas iepriekšējās paaudzes, un par to, ko darām mēs.
Jāatgādina, ka pieminekļa fragments tika attīrīts un novietots uz granīta plātnes, savukārt skvēra teritorijā izbūvēti bruģakmens seguma celiņi, uzstādīti soliņi un izveidoti jauni apstādījumi.
Seotud lood
Vajadusel võitleme: Radviliškise lahing bermontlastega 1919. aastal.
21.–22. novembril 1919 toimusid Radviliškise linnas saatuslikud lahingud Leedu armee ja bermontlaste – Vene sõjavangide ja Saksa vabatahtlike ühendväe – vahel, mis lõppesid olulise Leedu võiduga.