Vabadussõda. Jelgava vabastamine.

Jelgava vabastamine novembris 1919 oli Läti armee pealetungioperatsioon 15.–21. novembrini 1919 Läti Vabadussõja ajal, mille käigus sunditi Weimari vabariigi juhtimisel olevaid Lääne-Vene armee osi Jelgavast lahkuma. Rünnak nurjas Saksa valitsuse plaanid alustada Läti Ajutise Valitsusega vaherahu läbirääkimisi, et leppida kokku Kuramaa ja Zemgale tulevases poliitilises staatuses. Läti relvajõudude ülemjuhatus otsustas okupeerida Jelgava Läti riigi väljakuulutamise esimeseks aastapäevaks.

21. novembri 1919. aasta öösel alustas Läti armee 6. Riia jalaväerügement pealetungioperatsiooni Rauddiviisi 1. Kuramaa jalaväerügemendi ja Freikorps Roßbachi vabatahtlike rügemendi vastu, mis olid moodustanud Iecava jõe ääres kaitseliini, paigutades jõe kallastel asuvatesse arvukatesse telliskivipõletusahjudesse miinipildujad ja kuulipildujad. Kapten Jānis Priede juhtimisel 6. Riia jalaväerügemendi 2. pataljon ründas varahommikul Riia-Jelgava maanteed kahe suurtüki ja soomusmasinaga, 3. pataljon Purmaļi majade piirkonnast, samal ajal kui 1. pataljon ja kerge suurtükipatarei jäid reservi. Enne lahingut tulistasid nad suurtükkidega telliskivipõletusahjusid, kuid pärast jalaväerünnaku algust tulistasid nad vaenlase suurtükipatareid Valdekase mõisa lähedal. Sama päeva hommikul lähenesid 7. Sigulda jalaväerügement ja 8. Daugavpilsi jalaväerügement linnale loodest Lielupe jõe vasakul kaldal, kus 8. rügemendi 1. pataljon hõivas hommikul Līvberze jaama, Upese mõisa ja Bērzi mõisa.

Pärast kella 7 paiku toimunud ägedat lahingut õnnestus 6. Riia jalaväerügemendi 2. pataljoni 7. kompaniil vaenlane Riia-Jelgava maantee lähedal asuvatest telliskiviahjudest välja ajada, nad ületasid Iecava jõe ja liikusid mööda maanteed kiiresti edasi, vallutades oma suurtükipatareiga Valdekase mõisa. Kella 9.30 paiku jõudis kompanii Ozolmuiža teele ja asus positsioonile Lielupe jõe kaldal puusilla juures, mis asus vastu Läti lossi, kus teiselt kaldalt tulev tugev kuulipildujatule peatas nad. Tetelminde suunast hakkasid saabuma vaenlase üksused, mis said ägedas lahingus lüüa Läti kaubajaama piirkonnas. Rügemendi 3. pataljon omakorda ei suutnud ületada Iecava jõge Branka ja Purmalie vahelises piirkonnas, sest vaenlane kaitses raevukalt telliskiviahjusid. Umbes kell 09.30, kell 11.00 käskis 6. rügemendi ülem 3. ja 1. pataljonil liikuda mööda vallutatud Riia-Jelgava maanteed Jelgava poole, jättes Purmaļi rajooni vaid instruktorikompanii.

Läti armee rünnaku ajal hoidsid Rauddiviisi kuulipildujad tugeva tule all nii Lielupe kohal asuvaid puit- kui ka raudsildasid. Piiramise vältimiseks otsustas Rauddiviisi ülem loobuda Jelgava linnast. Päeva esimesel poolel hõivas 8. Daugavpilsi jalaväerügemendi III pataljon ilma tõsisema vastupanuta Meijase mõisa ja pärastlõunal sisenes Ezerase värava kaudu Jelgava loodepoolsesse eeslinna. 7. Sigulda rügemendi II pataljon sisenes linna läänest mööda Dobele maanteed, samal ajal kui I pataljon, liikudes mööda Lielupet läbi Ozoli mõisa, ületas Lielupe ja sisenes linna põhjast.

6. Riia rügemendi 4 kompaniid ületasid kaubajaamast ülesvoolu Lielupe jõe ja umbes kell 17.30 hõivasid Läti raudtee reisijatejaama. Rügemendi ülejäänud kompaniid ületasid Lielupe sillad ja ühinesid peagi 8. ja 7. rügemendi üksustega, mis olid linna sisenenud loodest ja läänest. Jaama piirkonda jätsid lüüasaanud vaenlase väed 11 suurtükki ja suure hulga laskemoona. Tuškii lähedal ajasid kapten Aparnieksi 1. partisanide rügemendi sõdurid vaenlase soomusrongi rööbastelt maha.

21. novembril toimunud Läti armee vallutamisega lõppesid võitlused Bermonti armeega. Järgnevatel päevadel toimusid ründava Läti armee eelvägede ja vaenlase tagala vahel veel väiksemad kokkupõrked. Võit oli nii täielik, et vaenlane taandus kiiresti Zemgale ja Kuramaalt, jättes maha suure osa erinevatest sõjakaupadest.

Rohkem teabeallikaid

https://www.youtube.com/watch?v=gTRK-1IX6Bg

Peniķis M. Zemgale ja Jelgava vabastamine 1919. aasta novembris. // Läti Ajaloo Instituudi ajakiri. 1938., nr 4., lk 549.

https://www.mod.gov.lv/lv/par-mums/aizsardzibas-ministrijas-vesture/neatkaribas-kars-latvijas-armijas-simtgade

https://web.archive.org/web/20130406120550/http://www.latvietislatvija.com/Jelgavas_un_Zemgales_atbrivosana.htm

https://web.archive.org/web/20130406120854/http://www.latvietislatvija.com/18_novembri.htm

https://web.archive.org/web/20130406130756/http://www.latvietislatvija.com/22_novembri.htm

https://www.lsm.lv/raksts/dzive--stils/vesture/kas-un-kapec-jazina-par-jelgavas-atbrivosanu-no-lieliniekiem.a313027/

https://www.sargs.lv/lv/pirmais-pasaules-kars/2019-11-23/pedeja-siva-cina-pret-bermontiesiem-jelgavas-atbrivosana

Seotud objektid

Jelgava vabastajate monument “Lāčplēsis”

Jelgava vabastajate monument „Lāčplēsis” asub Jelgavas Jaama pargis raudteejaama hoone vastas. See avati 22. juunil 1932 Läti presidendi A. Kviesise osavõtul ja püstitati Jelgava vabastamise mälestuseks 21. novembril 1919 Läti Vabadussõja ajal.

1940. aastal, Nõukogude okupatsiooni esimesel perioodil, monumenti muudatused ei mõjutanud. 1941. aastal, kui Nõukogude okupandid asendati Saksa okupatsioonivägedega, ei meeldinud Lätisse naasnud Saksa okupatsioonivalitsuse juhile von Medemile (tema esivanemad olid Läti lossi algsed ehitajad) monumendi ühemõtteline sümboolika. 31. oktoobril 1942 käskisid Saksa okupatsioonivõimud monumendi autoril Kārlis Jansonsil monumendilt saksa rüütli kujutis eemaldada.

1950. aastal andsid Nõukogude okupatsioonivõimud käsu monument hävitada. Traktori abil rebiti Lāčplēsis postamentilt maha, purustati ja üritati seda kivipurustiga hävitada. Lāčplēsis osutus aga nii kõvaks, et purustusmasin purunes. Monumendi terve keskosa maeti salaja lasteaia territooriumile.

1988. aastal leiti monumendi fragment, mis asub nüüd Ģederts Eliassi nimelise Jelgava ajaloo- ja kunstimuuseumi ees. Monument restaureeriti ja avati 21. novembril 1992. Selle lõi skulptor Andrejs Jansons, kes restaureeris ka oma isa K. Jansonsi loodud monumendi.

Ģ. Eliassi nimeline Jelgava ajaloo- ja kunstimuuseum

Ģ. Eliassi nimeline Jelgava Ajaloo- ja Kunstimuuseum asub hoones nimega Academia Petrina (Peetri Akadeemia). See ehitati 1775. aastal Läti esimese ülikoolina ja on üks väheseid avalikke hooneid Jelgavas, mis pärast Teist maailmasõda säilis ja taastati. 1944. aasta suvel kaotas Jelgava peaaegu kõik – suure osa elanikkonnast ja ajaloolised hooned, mida pärast Teist maailmasõda peaaegu ei taastatud. Praeguse muuseumi eelkäija – Kuramaa Provintsimuuseum – asutati 1818. aastal. See oli Läti teine vanim muuseum ja esimene väljaspool Riiat asutatud muuseum. Muuseum asub Academia Petrina hoones alates 1952. aastast. Tänapäeval on muuseumis püsinäitused tuntud Läti kunstniku Ģederts Eliassi (1887–1975), Zemgale piirkonna eelajaloo ja keskaja, Kuramaa ja Zemgale hertsogiriigi ajastu Läti linna (1561–1795), Kuramaa kubermangu (1795–1918) ja Läti iseseisvusperioodi (1918–1940) kohta.

Muuseuminäitus „Elu jätkub võõrvõimu all“ uurib elu Lätis Saksa ja Nõukogude okupatsioonide ajal. Virtuaalnäitus „Sõjad ja sõdur läbi Jelgava aegade“ pakub ülevaate erinevatest sõdadest, mis on Jelgavat mõjutanud, sealhulgas Esimese ja Teise maailmasõja ajaloolistest sündmustest.

Vaalamonument

Monument on pühendatud Läti Sõjakooli 14 kadetile, kes langesid 1919. aasta novembris Bermonti vägede vastu peetud lahingutes.
Läti Sõjakooli esimese lõpetamise 15. aastapäeva tähistamiseks avas asepeaminister Marģerts Skujenieks 20. mail 1935 ja sõjaväe kaplan Pēteris Apkalns pühitses sisse kunstnik Jānis Borkovskise projekteeritud püramiidikujulise (375x400x400 cm) travertiiniplaatidega kaetud monumendi, mille ääres Vareļi maja lähedal asus 15. aastapäeval Läti sõjakooli asepeaminister Marģerts Skujenieks.
Mälestise kirjeldus: Monument on rajatud 3 m kõrgusele muldvallile, kus idaküljel on 20 astmega sissepääsutrepp ja jalamil – 4 massiivset travertiini astet. Monumendile oli sellel küljel kinnitatud liivakivitahvel (100x140 cm), millel oli tekst: „1919. aastal Läti iseseisvuse eest langenud kadetid: Palms Otto, Palms Pauls, Dēliņš Jānis, Pelšs Pēteris, Erdmans Ansis, Skalde Gustavs, Skudruls Verijs, Olģerts, Irbe Jūlners Evalds, Lācis Nikolajs, Beļiņka Gustavs, Dzelzkalns Roberts.
Vastasküljel – lääneküljel – oli sama tahvel graveeringuga: "Sõjakool", lõunaküljel oli Sõjakooli rinnaplaat – kilp, millel oli vande all ülestõstetud käes ristatud mõõk, ja põhjaküljel – Sõjakooli kadettide esimene rinnaplaat.
Pärast Teist maailmasõda (1951. aastal) monument õhiti. Laimonis Zalcmanise juhtimisel see restaureeriti ja avati 17. novembril 1990. Põhja- ja lääneküljele kinnitati vanad detailid, lõunaküljel aga taastas skulptor R. Kalniņa-Grīnberga kadettide rindkere tähenduse. Langenute nimedega purustatud liivakiviplaat paigutati muldkeha jalamile trepi lähedale. Taastatud monumendi autor on Gunārs Heimanis, insener Edmunds Krūms.
2013. aastal restaureeris Ozolnieki vald Kultuurkapitali fondi kaasrahastusega monumendi. Restaureerimistöid tegi restauraator Ivo Graudums.
Tööd viidi läbi vastavalt Edgars Purviņši väljatöötatud monumendi restaureerimise metoodikale – teostati monumendi pinna ja pinkide üldpuhastus, kahjustatud vuukide taastamine, südamikseina remont, kahjustatud voodripaneelide vahetamine ja kaitsetöötlus. Eelmainitud tööde tulemusel on monument pikaajaliselt kaitstud ebasoodsate ilmastikutingimuste ja kahjulike keskkonnamõjude eest, monumendi visuaalne välimus ja teabe lugemise võimalus on paranenud.

Mälestuspaik "Vabaduse tee"

23. mail 2017 avati Ģederta Eliase nimelise Jelgava Ajaloo- ja Kunstimuuseumi lähedal asuval väljakul Kolmanda Ärkamisaja mälestusmärk „Vabaduse Tee“. Monumendi keskseks objektiks on fragment skulptor Kārlis Jansonsi 1932. aastal avatud Jelgava vabastajate monumendist „Karu ja Must Rüütel“.

1922. aastal algatas Jelgava metsakalmistule Bermonti-vastastes lahingutes langenute mälestusmärgi püstitamise – see oli esimene Vabadusvõitluses langenute mälestusmärk Lätis. Ka seekord tuli mälestusmärgi loomise initsiatiiv jelgavalastelt.

Lāčplēsise monumendi fragmendi teekond Jelgava muuseumi polnud kerge – 1942. aastal käskis Zemgale piirkondlik volinik Medems autoril endal Musta Rüütli kuju raiuda, kuid 1949. aastal tegi linna täitevkomitee otsuse monument eemaldada. Alles 1988. aastal, tänu kultuuriväärtuste säilitamisest hoolivatele aktivistidele, leiti monument üles ja arvati muuseumi kollektsiooni.

Kümme päeva pärast monumendi paigaldamist Jelgava muuseumisse, 17. mail 1988, toimus muuseumis avalik koosolek, kus esmakordselt väljendati rahulolematust sündmustega Jelgavas ja Lätis. Sellest monumendi fragmendist sai omamoodi kolmanda ärkamise sümbol – see on meeldetuletus, et me peame vastutama nii eelmiste põlvkondade tegude kui ka meie tegude eest.

Tuleb meenutada, et monumendi fragment puhastati ja asetati graniitplaadile, samal ajal kui väljakule rajati munakiviteed, paigaldati pingid ja loodi uut haljastust.

Seotud lood

Vajadusel võitleme: Radviliškise lahing bermontlastega 1919. aastal.

21.–22. novembril 1919 toimusid Radviliškise linnas saatuslikud lahingud Leedu armee ja bermontlaste – Vene sõjavangide ja Saksa vabatahtlike ühendväe – vahel, mis lõppesid olulise Leedu võiduga.