Kontradmiral Johan Pitka
I Vabadussõjad, II II maailmasõda

Eesti riigi rajaja ja üks Vabadussõja legendaarsemaid juhte. Eesti Vabaduse Risti I liigi 1. järgu ning Läti Karutapja ordeni II ja III klassi kavaler. Ta sündis 19. veebruaril 1872 Järvamaal Võhmuta valla Terasaugu talus metsavahi peres. Õppis 1881-1885 Seliküla valla- ja ministeeriumikoolis, 1885-1887 Tallinna Aleksandri gümnaasiumis ning 1891-1895 Käs­mu, Kuressaare ja Paldiski merekoolis. Sooritas 1895 kaugsõidukapteni eksami ning sõitis mitmetel laevadel. Aastast 1900 teenis mereväes soomuslaeval Admiral Ušakov. Läbis lühiajalised kur­sused ning ülendati mereväelipnikuks. Oli 1917. aastal üks Eesti sõjameeste organiseeri­jaid ning kodumaale toomise eestvedajaid. Sügisel 1917 organiseeris Tallinnas Omakaitse, mis tegutses varjatud moel ka Saksa okupatsiooni ajal, ja oli selle abiesimees. Jaanuaris 1918 mõistsid enamlased ta tagaselja surma. Vabadussõja eel, 11. novembril 1918 valiti Eesti Kait­seliidu juhatuse esimeheks. Algatas soomusrongide ja soomusautode ehitamise. Nimetati 1. detsembril 1918 soomusrongide juhatajaks. Organiseeris soomusväge ja osales lahingutegevuses Punaarmee vastu Viru rindel. 15. detsembrist 1918 määrati merejõudude juhatajaks ning alustas mereväe loomist. Aprillis 1919 ülendati mereväekapteniks ja septembris 1919 aseadmiraliks, mis 1922. aastal nimetati ümber kontradmiraliks. Hai­gestus novembris 1919 ning siirdus Inglismaale tervist ravima. Demobiliseeriti aprillis 1920. Tegutses järgnevalt Eesti elus esinevate väärnähtuste vastase or­ganisatsiooni Valve Liit juhina. Asutas Rahvuslik-Va­bameelse Partei, kuid ei pääsenud Riigikogu valimistel 1923 parlamenti. Pettunud poliitikas, siirdus märtsis 1924 koos pere ja mõttekaaslastega Kanadasse Briti Columbia provintsi, kus rajas Stuarti järve äärde eesti asunduse, mis aga majanduslikult ebaõnnestus. Keva­del 1930 naasis Eestisse, kuna talle oli määratud riigi poolt pension. Töötas aastatel 1930-1937 Eesti Tarvitajate Keskühisu­se juhatuse esimehena ja 1931-1932 oli Eesti Vabadussõjalaste Liidu juhatuse abiesimees, kuid lahkus vastuolude tõttu koos Lahinguvendade Klubiga. Aastast 1933 oli Vabadussõ­ja Rindemeeste Ühingu ja Allveelaevastiku Sihtkapitali juhatuse esimees. Kuulus 1937. aastast Rahvuskogu I kotta.  Põgenes esimese Nõukogude okupatsiooni ajal, augustis 1940 Soome. Saabus aprillis 1944 tagasi Eestisse. Augustis 1944 sai Saksa võimudelt loa moodustada eriväeosa, mis kandis nime Löögiüksus Admiral Pitka. See pidas Harju- ja Läänemaal septembris 1944 lahinguid pealetungiva Punaarmeega. Johan Pitka surmaaeg ja -koht on teadmata ning sellega seoses on levinud arvukalt erinevaid legende. Kõige tõenäolisemaks surmaajaks peetakse hilissügist 1944 ja surmakohaks Harjumaal Kõue vallas asuvat Alansit. Tema sümboolne hauatähis on Tallinna Kaitseväe kalmistul Vabadussõ­ja kõrgemate juhtide mälestusmärgil juures. Talle on pühendatud veel mitu tähist, sealhulgas momument Tal­linnas Kaitseliidu Peastaabi hoone juures. Ta avaldas aastatel 1921-1939 viis köidet mälestusi. Johan Pitka oli abielus Mari  Neuhausiga (1870-1954), neil oli kokku kaheksa last, kellest täiskasvanuks said neli poega ja kaks tütart. Kolm poega: August-Andreas, Edward-Oliver ja Stanley tapeti Nõukogude võimu poolt, abikaasa Mari ja tütred Linda ja Saima-Queenie pääsesid Läände ja elasid Kanadas.