Johan Pitka (1872- ilmselt sügisel 1944)
I Maailmasõda ja iseseisvumine, II Maailmasõda

Eesti mereväeohvitser ja riigitegelane, üks Eesti riigi rajajaid ja Vabadussõja legendaarsemaid väejuhte. Tal on suured teened Eesti merejõudude, Kaitseliidu ja piirivalve loomisel ning soomusrongide ja soomusautode kasutuselevõtus Vabadussõjas. Vabadusristi I liigi 1. järgu kavaler.

Pitka sündis 19. veebruaril 1872 Järvamaal. Ta õppis Käsmu, Kuressaare ja Paldiski merekoolides ja sooritas 1895 kaugsõidukapteni eksamid. Aastast 1917 osales aktiivselt Eesti rahvusväeosade loomises. Oli Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee liige ja mõisteti selle eest enamlaste poolt tagaselja surma. Septembrist 1917 korraldas Tallinna Omakaitset, millest hiljem kujunes Kaitseliit. Vabadussõja alguses juhtis mereväe ja soomusrongide üksuste formeerimist. Detsembris 1918 määrati Eesti Vabariigi merejõudude juhatajaks, juhtis Vabadussõjas kõiki Eesti mereväe operatsioone, alates aastast 1919 kontradmirali auastmes. Lahkus tegevteenistusest novembris 1919.

Tegutses seejärel poliitikas ja majanduselus, aastatel 1924–1930 elas Kanadas. Eestisse naastes liitus Pitka Vabadussõjalaste liikumisega. Pärast Nõukogude režiimi kehtestamist Eestis põgenes 1940. aasta augustis Soome.

1944. aasta kevadel pöördus tagasi kodumaale ja üritas Eesti kaitsmiseks organiseerida rahvuslikku relvastatud vastupanu pealetungivale Punaarmeele. Formeeris augustis sakslaste loal umbes pataljonisuuruse löögirühma „Admiral Pitka”, mis ei allunud Saksa sõjaväele. „Pitkapoisid” võitlesid pärast sakslaste Eestist lahkumist Punaarmee vastu Harju- ja Läänemaal. 1944. aasta septembris jäi Pitka teadmata kadunuks ja tema surma asjaolud ning matmiskoht on tänini teadmata. 

Pitka oli abielus Helene Neuhausiga. Täiskasvanuks said neli poega ja kaks tütart. John hukkus 1923. aastal autoõnnetuses, Oliver-Edward ja Stanley lasti maha Solikamski vangilaagris ja August-Andreas Butõrka vanglas Venemaal. Helene ja tütred pääsesid Kanadasse.