Eesti Leegion II Maailmasõda

Üldnimetus eesti rahvusväeosadele Saksa Relva-SS-i koosseisus Teise maailmasõja ajal.

Saksamaa valitsev ideoloogia lubas armeesse (Wehrmacht) kuuluda vaid sakslastel, kuid rindeolukorra tõttu ja vajadusest ulatuslikel okupeeritud aladel kord tagada hakati alates 1941. aastast SS- ja politseijuhi alluvuses ning Relva-SSi koosseisus moodustama vallutatud alade elanikest koosnevaid üksusi. Relva-SS oli 1925. aastal Saksamaal moodustatud paramilitaarse julgeolekuorganisatsiooni SS (Schutzstaffel) relvastatud tiib. Relva-SS seisis Wehrmachtist ja politseist eraldi ning sõja lõpuks oli selle natsipartei paralleelarmee koosseisus 38 diviisi (mitte kõik diviisi suurused). Värbamine põhines natside rassiideoloogial.

Tallinna vallutamise 1. aastapäeval 28. augustil 1942 kuulutati välja vabatahtlike värbamine Eesti SS-Leegioni. Eestlaste huvi leegioniga liituda oli tagasihoidlik, võidelda oleks soovitud vaid oma kodumaa eest. Talveks suudeti formeerida üks pataljon, Eesti Vabatahtlike Soomusgrenaderide SS-pataljon Narva (Estnisches SS-Freiwilligen-Panzergrenadier-Bataillion Narwa), kuhu paljud mehed tulid varem formeeritud julgestusgruppidest ja kaitsepataljonidest. Aprillis 1943 eraldati see leegionist ja saadeti rindele Ukrainasse SS-soomusgrenaderidiviisi “Wiking” koosseisu. 

31. märtsil 1943 sai leegion ametlikuks nimeks Eesti SS-Vabatahtlike Leegion (Estnische SS-Freiwilligen-Legion). Seda hakati täiendama mobilisatsioonidega. 5. mail 1943 formeeriti väekoondise liikmetest Eesti SS-Vabatahtlike Brigaad (Estnische SS-Freiwilligen-Brigade). 24. jaanuaril 1944 formeeriti see ümber 20. Eesti SS-Vabatahtlike Diviisiks (20. Estnische SS-Freiwilligen-Division). 26. mail 1944 nimetati diviis ümber 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisiks (20. Waffen-Grenadier-Division der SS (estnische Nr. 1)). Eesti Leegioni ülem oli SS-Brigadeführer (kindralmajor) Franz Augsberger. Kõrgeim eesti rahvusest ohvitser oli tema asetäitja SS-Obersturmbannführer Alfons Rebane. 

20. Eesti SS-diviis osales lahingutes Eesti territooriumil 1944. aasta veebruarist septembrini ning edasi sõja lõpuni Sileesias ja Tšehhimaal. 1944. aasta septembri seisuga oli diviisis 15 400 võitlejat, enamik eestlased. Vabatahtlikke oli neist umbkaudu kolmandik.