Eesti Leegion II II maailmasõda

See on üldnimetus eesti rahvusväeosadele Saksa Relva-SSi koosseisus Teise maailmasõja ajal. Saksamaa valitsev ideoloogia lubas armeesse (Wehrmacht) kuuluda vaid sakslastel, kuid rindeolukorra tõttu ja vajadusest ulatuslikel okupeeritud aladel kord tagada, hakati alates 1941. aastast SS-i ja politseijuhi alluvuses ning Relva-SSi koosseisus moodustama vallutatud alade elanikest koosnevaid üksusi. Relva-SS oli 1925. aastal Saksamaal moodustatud paramilitaarse julgeolekuorganisatsiooni SS (Schutzstaffel) relvastatud tiib. Relva-SS seisis Wehrmachtist ja politseist eraldi ning sõja lõpuks oli selle natsipartei paralleelarmee koosseisus 38 diviisi (mitte kõik küll diviisi suurused). Värbamine lähtus natside rassiideoloogiast. Tallinna vallutamise esimesel aastapäeval, 28. augustil 1942, kuulutati välja vabatahtlike vastuvõtt Eesti Leegioni. Eestlaste huvi leegioniga liituda oli tagasihoidlik, võidelda sooviti vaid oma kodumaa eest. Talveks suudeti formeerida üks pataljon, Eesti SS-Vabatahtlike Soomusgrenaderide pataljon Narva (Estnisches SS-Freiwilligen-Panzergrenadier-Bataillion Narwa), kuhu paljud mehed tulid varem formeeritud julgestusgruppidest ja kaitsepataljonidest. Aprillis 1943 eraldati pataljon Narva leegionist ja saadeti Ukrainasse ning arvati SS-soomusgrenaderide diviisi Wiking koosseisu. Leegionile anti 31. märtsil 1943 ametlikuks nimeks Eesti SS-Vabatahtlike Leegion (Estnische SS-Freiwilligen-Legion). Järgnevalt hakati väeosa täiendama mobilisatsioonidega. Väeosa  formeeriti 5. mail 1943 ümber Eesti SS-Vabatahtlike Brigaadiks (Estnische SS-Freiwilligen-Brigade). Kuid järgmise aasta algul, 24. jaanuaril 1944 sai sellest 20. Eesti SS-Vabatahtlike Diviis (20. Estnische SS-Freiwilligen-Division). Alates 26. maist 1944 nimetati diviis ümber 20. Eesti Relvagrenaderide SS-diviisiks (20. Waffen-Grenadier-Division der SS (estnische Nr. 1)). 20. Eesti SS-diviis osales lahingutes Eesti territooriumil 1944. aasta veebruarist septembrini ning edasi sõja lõpuni Sileesias ja Tšehhimaal. Septembris 1944 oli diviisis 15 400 sõjameest, enamik eestlased. Vabatahtlikke oli neist umbkaudu kolmandik. Eesti Leegioni esimeseks ülemaks määrati oktoobrist 1942 SS-Obersturmbannführer (kolonelleitnant) Franz Augsberger, hilisem SS-Brigadeführer (kindralmajor). Kõrgeim eesti rahvusest ohvitser oli aga märtsis 1945 20. Eesti SS-diviisi ajutine ülem SS-Standartenführer (kolonel) Alfons Rebane.