No Rēzeknes uz 1991. gada barikādēm
Jutustajad kirjeldavad barrikaadiperioodi meeleolusid ja isiklikke läbielamisi. Mälestused illustreerivad hästi, kuidas teave võib jõuda Läti elanikeni kogu Läti territooriumil.
Juris Kudurs: “1991. 2006. aastal töötasin õpetajana Feimaņi algkoolis ja olin aktiivne rahvapiirkond. Jälgin regulaarselt poliitilisi sündmusi Lätis ja maailmas. Kui kuulsin Vilniuse sündmustest ja Dainis Ivansi üleskutsest koguneda 13. jaanuari varahommikul Daugavmalas Läti Rahvarinde korraldatud "Ülelätilisele protesti manifestatsioonile", ei tekkinud mul kahtlust – ma pean minema! Sõitsime Pēteris Viļumsiga varahommikul bussile Rēzeknesse, kus rajoonikomitees olid bussid juba organiseeritud, et sõita meeleavaldusele, millest võttis osa umbes 500 000 inimest, et avaldada toetust leedulastele ja Läti valitsusele. Pärast meeleavaldust kutsusid Dainis Īvāns ja Romualds Ražuks inimesi Riiga jääma, et kaitsta tähtsamaid strateegilisi objekte. Minu kohus oli jääda Riiga, et neil üritustel osaleda. Sellist otsust polnud kerge teha, sest kodus ootasid noor naine ja väike tüdruk. Õhtul asusid Riia elanikud ehitama betoonplokkidest barrikaade ja kaitseks ka põletatud rasketehnikat - Ülemnõukogu, Ministrite Nõukogu, Raadio Toomväljak, Zaķusala telekeskus ning Telefoni- ja Telegraafikeskus. Järsku kuulsin Toomväljakul Daugava poolt tohutut müra, tundus, et tankid sõidavad, need olid esimesed veoautod, mis hakkasid barrikaade ehitama. Süttisid ka esimesed lõkked, kus külmadel talveöödel end soojendasime. Nendel segastel päevadel ja öödel külastasin mitmeid objekte. Eredamad hetked jäid meelde, kui miilitsapolkovnik selgitas Toomväljakul meestele, kuidas tanke kangidega peatada. Vaatasin, et majade ülemistel korrustel valmistati küttesegu pudeleid. Kõik valmistusid halvimaks. Õhtuti tundsime kogukonnatunnet - muusika mängis, jõime teed, soojendasime end lõkke ääres, kuid meid ei jätnud kogu aeg homne või homne põnevus. Päris selgust polnud kellelgi, nii et kõik ootasid, mis siis saab. Need 1991. aasta jaanuari sündmused jäävad mulle alati eredalt meelde ja saan pealtnägijana rääkida oma lastelastele.
Antons Reiniks meenutab: „Kuna olin Rahvarinde liige, oli minu jaoks ilmselge, et pean Riiga sõitma. Vallavolikogu esimees Elvīra Pizāne teatas, et 14. jaanuari õhtul sõidab buss Rēzekne rajoonivolikogust Riiga. Kutsuti ka teisi, kuid nad vaidlesid vastu, et väikesed lapsed jäävad koju ja majapidamist tuleks hoida. Elvira viis mind Rezekne rajooni volikokku "Moskvitši" kogudusega, kuhu olid juba kogunenud mehed teistest valdadest. Bussis soovitati kõigil oma nimi ja veregrupp paberile kirjutada ning taskusse pista. Teadsime Vilniuse veriseid sündmusi, oli ebakindlus, kuidas saab, aga pidime sõitma. Mäletan, kuidas julged, isamaalised mehed Deksares bussi peale läksid ja vaim elavnes.
Riiga sisenesime südaöö paiku. Meid viis Zaķusalasse teletorni juurde. Salu sillal seisid rasketehnika ja palgivedajate kolonnid. Teletorni juures oli juba tuhandeid inimesi, lõkked põlesid, muusika mängis. Küttepuud olid juba sisse toodud ja süütasime oma lõket, et üleöö soojeneda ja olla muu rahvaga ühtne. Päeval oli rahvast vähem, aga õhtuti ja öösiti olid põllud täis. Nii tugev rahva ühtsus saab eksisteerida ainult barrikaadidel. Peame tänama Jumalat, saatust ja rahva vaimujõudu, et täna on meil oma riik ja vabadus. Hindame seda."
https://rezeknesnovads.lv/tavs-stasts-barikazu-dalibnieku-atminu-stasts/ (vaadatud 20.07.2021)
Susijusi laiko juosta
Susijusios temos
Susijusios vietos
1991. gada barikāžu atceres piemiņas akmens
Pirmā Latvijā piemiņas zīme 1991. gada barikāžu laika piemiņai izgatavota valmierieša Jāņa Sprudzāna granīta izstrādājumu individuālajā uzņēmumā, pamatnes izveidi veikusi SIA “Grods”. Piemiņas vietas idejas autors bija Valmieras policijas majors Aleksandrs Melngāršs (1954-2014), kurš 1991. gada janvāra notikumos Rīgā vadīja Valmieras milicijas darbinieku grupu. Piemiņas vietas zīmes skices un dizainu veidojis Dainis Saulītis. Atklāts 2002. gada 24. janvārī. Sākotnēji piemiņas zīme novietota Rīgas un Grants ielas stūrī uz privātīpašnieka zemes, vēlāk – 2010. gadā pārvietota pie pretim esošās Valsts policijas Vidzemes reģionālās pārvaldes ēkas.
1991. gada barikāžu muzejs
Atrodas Rīgā, Vecrīgā, netālu no Rīgas Doma baznīcas.
Muzejs dibināts 2001. gadā, lai saglabātu vēstures liecības par 1991. gada notikumiem Latvijā. Barikāžu laiks bija tautas kustība, kas sekmēja Latvijas valstiskuma atjaunošanu. Pasaules vēsturē tas ir spilgts nevardarbīgas pretošanās piemērs.
1991. gada janvārī Lietuvā Padomju armija atklāja uguni uz cilvēkiem, kuri pulcējās pie Viļņas televīzijas torņa un iebrauca tajā ar tankiem. Reaģējot uz šiem notikumiem, manifestācijā Rīgā sapulcējās ap 500 000 cilvēku, lai paustu atbalstu lietuviešiem un gatavību turpināt Latvijas valsts neatkarības ceļu. Lai nepieļautu līdzīgu notikumu atkārtošanos Latvijā, iedzīvotāji Vecrīgas šaurajās ielās sāka būvēt barikādes, lai kavētu Padomju armijas iespējamos uzbrukumus barikāžu aizstāvjiem. Tās tika veidotas arī pie dažādiem stratēģiskiem objektiem ne tikai Rīgā, bet visā Latvijā. Barikādēs piedalījās ap 50 000 cilvēku no visas Latvijas.
Mūsdienās var aplūkot muzeja ekspozīcijas. Muzejs atrodas Vecrīgā, kas ļauj to iepazīt no barikāžu aizstāvju perspektīvas. Ir apskatāma arī muzeja virtuālā tūre.