No Rēzeknes uz 1991. gada barikādēm

Juris Kudurs: “1991. 2006. aastal töötasin õpetajana Feimaņi algkoolis ja olin aktiivne rahvapiirkond. Jälgin regulaarselt poliitilisi sündmusi Lätis ja maailmas. Kui kuulsin Vilniuse sündmustest ja Dainis Ivansi üleskutsest koguneda 13. jaanuari varahommikul Daugavmalas Läti Rahvarinde korraldatud "Ülelätilisele protesti manifestatsioonile", ei tekkinud mul kahtlust – ma pean minema! Sõitsime Pēteris Viļumsiga varahommikul bussile Rēzeknesse, kus rajoonikomitees olid bussid juba organiseeritud, et sõita meeleavaldusele, millest võttis osa umbes 500 000 inimest, et avaldada toetust leedulastele ja Läti valitsusele. Pärast meeleavaldust kutsusid Dainis Īvāns ja Romualds Ražuks inimesi Riiga jääma, et kaitsta tähtsamaid strateegilisi objekte. Minu kohus oli jääda Riiga, et neil üritustel osaleda. Sellist otsust polnud kerge teha, sest kodus ootasid noor naine ja väike tüdruk. Õhtul asusid Riia elanikud ehitama betoonplokkidest barrikaade ja kaitseks ka põletatud rasketehnikat - Ülemnõukogu, Ministrite Nõukogu, Raadio Toomväljak, Zaķusala telekeskus ning Telefoni- ja Telegraafikeskus. Järsku kuulsin Toomväljakul Daugava poolt tohutut müra, tundus, et tankid sõidavad, need olid esimesed veoautod, mis hakkasid barrikaade ehitama. Süttisid ka esimesed lõkked, kus külmadel talveöödel end soojendasime. Nendel segastel päevadel ja öödel külastasin mitmeid objekte. Eredamad hetked jäid meelde, kui miilitsapolkovnik selgitas Toomväljakul meestele, kuidas tanke kangidega peatada. Vaatasin, et majade ülemistel korrustel valmistati küttesegu pudeleid. Kõik valmistusid halvimaks. Õhtuti tundsime kogukonnatunnet - muusika mängis, jõime teed, soojendasime end lõkke ääres, kuid meid ei jätnud kogu aeg homne või homne põnevus. Päris selgust polnud kellelgi, nii et kõik ootasid, mis siis saab. Need 1991. aasta jaanuari sündmused jäävad mulle alati eredalt meelde ja saan pealtnägijana rääkida oma lastelastele.

Antons Reiniks meenutab: „Kuna olin Rahvarinde liige, oli minu jaoks ilmselge, et pean Riiga sõitma. Vallavolikogu esimees Elvīra Pizāne teatas, et 14. jaanuari õhtul sõidab buss Rēzekne rajoonivolikogust Riiga. Kutsuti ka teisi, kuid nad vaidlesid vastu, et väikesed lapsed jäävad koju ja majapidamist tuleks hoida. Elvira viis mind Rezekne rajooni volikokku "Moskvitši" kogudusega, kuhu olid juba kogunenud mehed teistest valdadest. Bussis soovitati kõigil oma nimi ja veregrupp paberile kirjutada ning taskusse pista. Teadsime Vilniuse veriseid sündmusi, oli ebakindlus, kuidas saab, aga pidime sõitma. Mäletan, kuidas julged, isamaalised mehed Deksares bussi peale läksid ja vaim elavnes.

Riiga sisenesime südaöö paiku. Meid viis Zaķusalasse teletorni juurde. Salu sillal seisid rasketehnika ja palgivedajate kolonnid. Teletorni juures oli juba tuhandeid inimesi, lõkked põlesid, muusika mängis. Küttepuud olid juba sisse toodud ja süütasime oma lõket, et üleöö soojeneda ja olla muu rahvaga ühtne. Päeval oli rahvast vähem, aga õhtuti ja öösiti olid põllud täis. Nii tugev rahva ühtsus saab eksisteerida ainult barrikaadidel. Peame tänama Jumalat, saatust ja rahva vaimujõudu, et täna on meil oma riik ja vabadus. Hindame seda."