Lāčplēsise sõjaordu / Rüütlid
I Maailmasõda, I Maailmasõda ja iseseisvumine

Asub Valka vallas, sõites mööda maanteed Valka - Rūjiena (P22) 4 kilomeetrit, paremale järgides viitasid.

Pēteris Radziņš sündis 2. mail 1880. aastal Lugavise vallas Jaunvīndedzes. Õppis Lugaži vallakoolis, Valka linnakoolis ja Valka Nelsoni reaalkoolis. Astus vabatahtlikuna Vene sõjaväkke. 1919. aasta sügisel naasis ta Lätti ja määrati 27. oktoobril sõjaväe ülemjuhataja staabiülemaks, asudes sellele ametikohale ajal, mil bermontlased Riiat ähvardasid. Staabiülemana on ta juhtinud kõiki Riia, Zemgale ja Latgale lahinguid. Ülendati 5. veebruaril 1920 kindraliks.

Tänapäeval on peremaja juures näha kindral Pēteris Radziņšile (1880 - 1930) pühendatud mälestuskivi.

11. novembril 2017 avati Riias, Daugava värava nurgal mälestustahvel Pēteris Radziņšile.

Video: Kindral P. Radziņši mälestusüritus Riia vendade kalmistul 2019. aastal

Video: 2. mail 2019, kindral Pēteris Radziņši 139. sünniaastapäeval, toimus presidendilossi juures 11. novembri kallasrajal mälestusüritus auvahtkonna ja huviliste mälestustahvli katmisel.

Valka koduloomuuseumi ekspositsioon “Valka – Läti iseseisvuse häll” kajastab ka kindral Pēteris Radziņši elu ja loomingut.
Lisaks traditsioonilistele kollektsiooni eksponeerimise viisidele kasutatakse näitusel interaktiivseid multimeedialahendusi. Info ja annotatsioonid tõlgitud eesti ja inglise keelde.

Oskars Kalpaksi muuseum ja mälestuspaik Airītes asub Salduse ja Skrunda vahel, A9 maantee lähedal. Näitus sisaldab ulatuslikku teavet kolonel Oskars Kalpaksi ja tema pataljoni kohta ning tutvustab Läti Rahvusarmee ajalugu ja mälestuspaika Airītes. Näitus näitab kolonel Oskars Kalpaksit kui isiksust, sõdurit ja Läti iseseisvuse eest võitlejat. Ekspositsiooni osana on saadaval ka läti, inglise ja saksa keeles heliprotokollid. Need rõhutavad 1918/1919. aasta ajalooliste sündmuste tähtsust Läti riikluse kaitsmisel. Muuseumihoone on restaureeritud.

Sissepääs on tasuta; giidiga ekskursioon - tasuline. Kompleksis on puhkeala, park, takistusrada, on võimalik võtta mitmesuguseid kursusi, samuti on olemas seminarisaal kuni 30 inimesele.

Asub Alūksne järve kaldal, Kapsēta poolsaarel, Suure kalmistu territooriumil.

Neid käivitasid ja hooldasid 7. Sigulda jalaväerügemendi sõdurid 1930. aastatel ning pühitsesid 11. novembril 1932. aastal. Pärast Läti taasiseseisvumist hoolitses Alūksne vennaskalmistukomitee osakonnajuhataja Uldis Veldre garnisoni kalmistu korrashoiu, Alūksnega seotud puhkepaikade väljaselgitamise ja mälestusmärkide paigaldamise eest garnisoni. Kalmistu.

Garnisoni kalmistule maeti Läti Vabariigi armee sõjaväelased, 4. juulil 1941 Alūksnes Jāņkalniņši lähedal ja 7. juulil 1941 Ziemera valda võitluses enamlaste vastu hukkunud sõdurid ja tsiviilisikud.
Enamikul maetutest on valged metalltahvlitega puidust ristid, millel on märgitud lahkunu nimi, auaste või amet, samuti sünni- ja surmaaeg.
19. detsembril 1990 avati Garnisoni kalmistul mälestusmärk Lāčplēsi sõjaväeordu kavaler Vilius Spandegile. Samuti püstitati standardsed mälestustahvlid LKOK-le, kes surid või tapeti kommunistlikes koonduslaagrites ja keda ei maetud Lätti. 11. novembril 1990 püstitati mälestusmärk kommunistlikus koonduslaagris hukkunud Voldemārs Zaķisele.

Asub Alūksne - Ape maantee pool Angerjamaja lähedal, Karvast lõunas, Rezaka poole keerates.

Monument avati 12. septembril 1937. aastal. Graniidist šablooni kujundas Oem Dambekalns Riias Riias arhitekt Vemera Vitandi poolt.
1975. aasta sügisel hävitasid kohalikud kommunistid monumendi. 30. märtsil 1989 otsustas Alūksne rajooninõukogu monumendi taastada ja 30. aprillil 1989 püstitas Riikliku Elektrotehnikatehase (VEF) tööline Jānis Jaunzems ajutise puidust mälestusmärgi Läti hauakivi kujul. . Seal oli kirjas: "Siin taastatakse Karvase vendade monument."
Sel ajal parandati ka kõrvalasuvat Vennaskalmistut.
1993. aastal algas tänu Alūksne vennaskalmistu toimkonna juhi Uldis Veldre initsiatiivile taas mälestuspaiga taastamine. Uue monumendi valmistasid Cēsise kiviraidurist vennad Aivars, Austris ja Auseklis Kerliņi.

Monument avati 11. juunil 1994. aastal.

Vendade kalmistule on maetud neli Valmiera jalaväerügemendi 5. kompanii sõdurit - Jēkabs Sukse, Pēteris Leitlands, Ernests Puķītis ja Gustavs Ozols, kes hukkusid 2. aprillil 1919 angerjamaja lahingutes. Valmiera rügemendi sõdur Roberts Grazer maeti Valmiera rügemendi viienda sõdurina 1930. aastate keskel ja jäi kadunuks 31. märtsil 1919 Uues mõisas. Esialgu maeti ta tundmatuna, kuid hiljem leiti nimi ja raiuti see ausambasse. Apekalnsi kalmistule maeti viies Angerjalahingus hukkunud sõdur Augusts Dzedons (Ziedons).

Komis Intas kommunistliku koonduslaagris hukkunud LKOK-s osaleja Jānis Goldemi (1891–1952) ausamba jalamile on püstitatud mälestustahvel.

Teine mälestustahvel, mis avati 23. augustil 1992, püstitati ühe puuristi juurde ja on pühendatud 7. Sigulda jalaväerügemendi kapralile Peter Jansonile, kelle mõrvasid pealetulnud kommunistid 7. juulil 1941. aastal.

Asub Madona piirkonna Barkava vallas Kesklinna kalmistul.
Barkava Püha Stanislausi roomakatoliku kiriku lähedal.

Vaadata saab mälestussammast Läti Vabadussõjas osalejatele ja ohvritele. Monument avati 11. novembril 2018. aastal. Selle algatas Barkava algkooli ajalooõpetaja Janīna Liepiņa.
See on valmistatud mustast poleeritud graniidist ja koosneb ristist, mille mõlemal küljel on kaks mälestustahvlit, millel on 47 Läti Vabadussõjas osalenud, langenud või Lāčplēse sõjaordeni saanud kaasmaalase nimed ja nimed. tapetud Barkavidest.

Vaadata saab: Vabadussõjas langenud sõduri Jezups Reltsansi monument ja 1. Liepaja jalaväerügemendi sõduri Aleksandrs Lakstīgalsi monument.

Aleksander Lakstīgalsi monument avati 1936. aastal. 30. august. Selle avastas 17. Rezekne kaitserügemendi ülem Zarāns.
Monumendi 1. Liepaja jalaväerügemendi sõdurile ehitas annetatud raha eest 17. Rezekne kaardiväerügemendi 10. kompanii.

Asub Matīši kalmistul Matīši vallas.

Mälestuslauale on graveeritud tekst Matīšiga seotud 15 Lāčplēsi sõjaväeordu rüütli nimedega, samuti naaberkihelkondade Vilzēni ja Braslava nimedega, mida kunagi ühendas Matīši kiriku kogudus. Tuvastati ka välismaal surnud või mujale Lätimaale maetud, kuid siin Matīšis asub perekonna kalmistu.

Mälestusboks avati 4. augustil 2018 Läti sajanda sünnipäeva auks.

Lāčplēsise sõjaorden (LKO) oli aastatel 1920–1940 Läti kõrgeim sõjaline autasu. LKO autasustas lahinguteenete eest Läti armee ja endiste Läti laskurrügementide sõdureid, samuti välismaalasi, kes olid andnud suure panuse Läti vabadusvõitlusse või muul viisil edendanud Läti riigi loomist. LKO moto on "About Latvia" ja sellel on 3 klassi. Esimene klass, teenindati ainult kõrgeid riigitegelasi ja kindraleid.

Asub Cesvaine Ķinderi kalmistul.

Vendade kalmistul avati 1997. aasta juunis graniidist mälestuskivi Läti leegionäridele ning sealt saab leida ja vaadata Vabadussõjas langenute üksikuid matused.

Kalmistu lähedusse on paigaldatud infostend-skeem koos mälestus- ja matmispaikadega:

1. Läti leegionäride vendade kalmistu 1943-1945
2. Jēkabs Markovs 08.02.1883-08.08.1917. 8. Valmiera Läti rügemendi laskur
3. Arvīds Alberts Strads, roheliste partisanide komandör, 22.09.1894 - 5.04.1919. Vanemleitnant
4. Harry Lyons 18.03.1914-19.01.2003. Kapten
5. Jānis Purēns 15.11.1887-18.11.1918. Lāčplēsi sõjaordu kavaler.

Asub Palsmane kalmistul.

Lāčplēsi sõjaordu rüütlite kalmistut on 7.

Tänu projektile "Palsmane kalmistu digitaliseerimine" on külastajatel võimalik leida Lāčplēsi sõjaordu rüütlite matused:

LKOK Rūdolfs Beitikase individuaalmatmine
LKOK Kārlis Brītiņši individuaalne matmine
LKOK Roberts Kukurītise individuaalne matmine
Vendade LKOK Jūlija Zīle ja LKOK Rihards Zīle üksikud matused
LKOK Ernests Lielmanise individuaalne matmine
LKOK Pēteris Rabačsi individuaalne matmine

Üksikud matused on kaardil märgitud tärniga .

2019. aastal avati 11. novembril pidulikult Lāčplēsise sõjaordu asutamise 100. aastapäeva auks, aga ka piirkonna Lāčplēse sõjaordeni autasustatud sõdurite austamiseks Palsmane kalmistul rajatud mälestuspaigad. .
Ringkonna LKO ratsaväe kohta on paigaldatud mälestusmärgid ja infostendid.

Asub Smiltene luteri kalmistul, Valnu tn 11.

Vabadussõjas langenute Smiltene mälestussammas avati ja pühitseti 7. novembril 1937. aastal. Monument on ehitatud betoonist ja vooderdatud Allaži paeplaatidega. Monumendi aluseks on arhitekt Werner Vitandi ja skulptor Matiss Plucki eskiis.

Monumendi ette maeti 31. oktoobril 1937 perekonna kalmistult ümber 6. märtsil 1919 lahingus langenud Lāčplēsi sõjaväeordu rüütli vanemleitnandi Peter Krievi säilmed. 7. novembril 1937 asetati tema haua lähedale mustast graniidist mälestustahvel.

Kalmistule on maetud mitu langenud Läti laskurit ja Vabadussõjas langenud Läti sõjaväe sõdureid. Smiltenes ev.lut. Mõlemal pool altarit asuvas kirikus pühitses praost Kārlis Kundziņš 2. oktoobril 1927 2 valgest marmorist mälestustahvlit.

Mälestusstele asub Trikāta kalmistu kabeli kõrval.

Trikāta kalmistul säilitatakse kolme silmapaistva Läti kindrali – Roberts Dambītise, Kārlis Goppersi ja Jānis Balodise – mälestust. Trikāta kalmistule on maetud ka kõigi nende kindralite õpetaja Jēkabs Mūrnieks.

Lāčplēsi sõjaväeordu kindraleid ja rüütleid mälestatakse igal aastal tõrvikurongkäikudega Trikāta kalmistule, kus on kaks mälestussammast, kuhu on graveeritud Trikāta kihelkonnaga seotud 17 Lāčplēsi sõjaväeordu rüütli nimed.
Stela avati 11.11.2018.

Videolugu Lāčplēsi sõjaordust ja kindral Jānis Balodise ordenite komplektist .

Asub Kauguri kalmistu kabeli kõrval.

Vaadata saab mälestusputka ja infostend iga Lāčplēsi sõjaordu rüütli elulooraamatuga, võitlus- ja puhkepaigad.

Ausambasse graveeritud tekst on veidi eksitav, sest Kauguri kalmistule on maetud vaid kaks LKOK-d - A. Ābeltiņš ja Ē. Radziņš, aga teised loos mainitud on Kauguri kihelkonnaga kuidagi teisiti seotud - kas seal sündinud või mõnda aega elanud.

Lāčplēsise sõjaorden (LKO) oli aastatel 1920–1940 Läti kõrgeim sõjaline autasu. LKO autasustas lahinguteenete eest Läti armee ja endiste Läti laskurrügementide sõdureid, samuti välismaalasi, kes olid andnud suure panuse Läti vabadusvõitlusse või muul viisil edendanud Läti riigi loomist. LKO moto on "About Latvia" ja sellel on 3 klassi. Esimene klass, teenindati ainult kõrgeid riigitegelasi ja kindraleid.

Stela avati 11.11.2018.

Located at Odzienas Street 2, Pļaviņas.

The permanent exposition "Latvian Army in Pļaviņas in the 20th Century" can be seen.

The building in Pļaviņas, Odzienas Street 2, has a long history - from the time when Stukmaņi wholesaler Hugo Apeltofts started active economic activity in it, thus promoting the development of Pļaviņas city, until the headquarters of the Latvian Eastern Front was established here during the War of Independence. In 1919, the activities of Latvian army units against the Red Army in Latgale were commanded directly from Pļaviņas.

In 1934, a memorial plaque was unveiled near this house with the inscription: "In 1919, the headquarters of the Eastern Front was located in this house, and here General Jānis Balodis took over the command of the Latvian National Army." It was removed and destroyed by the Soviets in 1940, but on June 16, 1990, with the support of the LNNK Plavinas branch, it was restored.

Now, next to the former headquarters building, there is a memorial stall dedicated to 15 cavalry of the Lāčplēsis Military Order born in Pļaviņas region. In Pļaviņas, as well as provides an insight into the life stories of the Knights of the Lāčplēsis War Order.

Not far from the exposition building is the Latgale Division headquarters building, which was built in 1913 by Count Teodors Medems as a Stukmaņi liqueur factory. In 1919 it was taken over by the regime of P. Stučka, where it had also established a prison. After the expulsion of the Bolsheviks, in 1925 the building was taken over by the Latvian Army, which housed the headquarters of the Latgale Division. 10 generals and other officers of the Latvian Army spent their military careers in this building. In 1940, the building was taken over by the Red Army. In the post-war years, it housed a school as well as a municipality. Around 1970, the building was started to be used by the production association "Rīgas Apīrsbs".

Visits to the exhibition must be booked in advance by calling T. 28442692.

Located in Plāņi Parish on the bank of the Vija River.

The memorial room of General Karl Gopper in his native house "Muscat" can be seen.

The Muscat farm was run by the general's brother, August Goppers, because the talented warlord was busy with major events and world wars. In 1920, the general returned to Latvia, to his native home. But many responsible duties connected him with Riga. August continued to operate in Muscat. In 1940, General Gopper was arrested and shot on March 25, 1941, in a check cellar. In 1944, the Gopper family went to Kurzeme as refugees with three horse-drawn carriages. The war divided the family, Alexander Gopper's daughters - Biruta, Elza and Anna - remained in Latvia. They were not allowed to return to Muscat. The houses were large and carefully maintained. Three four newcomer families were accommodated in separate rooms. A horse farm was set up in the big barn. A fire broke out in 1980 due to mutual scabies. The barn and the big barn burned down. Fortunately, the fire did not spread to the house, the flames were repelled by large trees planted by our ancestors.

In 1991, after the miraculous Awakening, the Latvian state was reborn for the second time. In 1992, the family of General Gopper's brother Augustus regained Muscat as an ancestral sanctity. For ten years, all the cheeses worked hard to save the houses from destruction, to restore and build the ruined buildings to make the entire Muscat farm beautiful. The houses have been restored to their old appearance, there is also a memorial room for General Karl Gopper. The memorial room can be visited in advance by calling +371 29396870, +371 29254285.

Located in "Baižēni", Priekuli parish

A memorial place for the repressed was created in the place of the ruins of the barn of the "Baižēni" house, where on the night of March 25, 1949, 40 residents of Jaunrauna parish were kept to take their way to Lode railway station and Siberia in the morning.

The repressed included children under 1 year of age and 87-year-olds.

The names of those who were shot or died in exile are also written on the memorial plaque. Next to it are memorial stones to the Knights of the Lāčplēsis War Order.

The Lubāna Municipality Tourism and Cultural Heritage Centre is located in the very centre of the city of Lubāna. It features several exhibits, including permanent ones, on the history, culture and traditions of and events at the municipality. The permanent exhibits are dedicated to personalities that Lubāna is especially proud of. They introduce poet Broņislava Martuževa, member of the National Resistance Movement and political prisoner; politician Hugo Celmiņš, a participant of the War of Independence; Oskars Kalpaks, First Commander-in-Chief of the Latvian Army; photographer Alfreds Grāvers; opera singer Jānis Zābers; poet Jānis Gavars; artist Rūdolfs Pinnis, as well as folklorist and pastor Mārtiņš Celmiņš. A guide describes the lives of the Knights of the Lāčplēsis War Order and freedom fighters in Lubāna and its adjacent territory, as well as their resting places in Lubāna’s old graveyard. Available languages: Latvian and Russian. Guided tours with a German and English translation can be booked in advance.

Located in Valka on Varoņu Street next to the Forest Cemetery.

A monument to 30 soldiers of the 1st (4th) Valmiera Infantry Regiment who died in the Latvian War of Independence can be seen.

The monument was unveiled on October 1, 1922. It consists of the figure of an ancient Latvian warrior ("Ancestor") carved in local pink granite, placed on a two-part pedestal made of gray granite. The sketch of the sculptor Emil Melder (Miller) has been chosen for the monument. Along with Melder, the sculptor Wilhelm Trey also participated in the forging of the monument.

It is the first monument of the Latvian War of Independence created by a professional sculptor, as well as the only one in the interwar period, made in the style of modernism, using elements of Cubism.

During the repeated communist occupation in 1951, the sculpture of the monument was demolished, partially damaged and buried. Burials were also leveled.

In 1988, as the centenary of the sculptor E. Melder (1889-1979) approached, the study of his works began.
The restored brothers' cemetery, along with the restored monument, was unveiled on November 11, 1990.

In 2017, eight memorials to the Knights of the Lāčplēsis War Order connected with Valka were erected in the Brothers' Cemetery. They are located on both sides of the monument - on four sides on each side.

Located in Limbažu Jūras iela cemetery, Jūras iela 56, Limbaži

The monument opened on September 10, 1922 by the then President of Latvia Jānis Čakste, on which the dedication of the poet Viļas Plūdonis to Vilis Gelb is read:

"Compatriots who pass by me, light up in the love of the fatherland,
for the beloved fatherland, I pledge my life."

Vilis Gelbe (1890-1919) was born in Kurzeme, Zemīte parish, but he is also closely related to the Limbaži side, because at the beginning of the Latvian War of Independence, he returned to Latvia from St. Petersburg and joined the North Latvian Brigade.

In May 1919, V. Gelbi commanded Limbaži, he became the military commandant of the area and was able to inspire local men and also very young guys to join the army.

V. Gelbe's activity at that time in Limbaži and its surroundings was very important, his duties included not only maintaining order in the city and its surroundings, but also mobilization, providing food for soldiers and horses, and solving many other issues that cannot be included in orders and instructions. The Commandant's team organized by him acted as a coordinated mechanism to provide the North Latvian Brigade with the most effective assistance possible. The commander's team went to the aid of the regular army in special cases, and he set an example for the new soldiers. V. Gelbe was the first Latvian army officer who proposed to award his subordinates with the III class of the Order of Imanta. There was no order yet. Imanta's name appeared in the open only on March 20, 1920, when the minister of defense, Karls Ullman, was presented with an outline of the establishment of the military order. However, the name of Lāčplėš was chosen for the order.

Vilis Gelbe died during the battles of Cēsis - on June 19, 1919, during a reconnaissance. Later, Gelb was awarded the Láčplēš War Order, however, historians believe that his contribution has not been properly appreciated until now. This is mainly explained by Gelbe's membership in the Northern Latvian Brigade.

The so-called Southern Latvian brigade, which was initially commanded by Oskars Kaplak, later Jānis Balož, competed with the Northern Latvian brigade, which was commanded by Jorģs Zemitāns.

In Vidriži, at the turn to Lēdurga, during the Freedom Struggle on June 19, 1919, Marine First Lieutenant Vilis Gelbe and two soldiers fell in battle.

Vilis Gelbe is buried in the Limbaži cemetery. Vilis Gelbe was awarded the III class of the Lāčplēš War Order (No. 895) for his heroic deed at Vidrižu manor.

Currently, three commemorative crosses installed in 1989 can be seen at the battle site.

On June 22, 1934, a bronze commemorative plaque made by the artist Stefan Berc was unveiled near the maple growing in the manor park. Already at the beginning of the communist occupation, in the fall of 1940, the memorial plaque disappeared. The maple to which it was nailed also died. At the beginning of the Revival, on June 19, 1989, on the 70th anniversary of the death of Gelbe and two soldiers of his team - corporal Krustiņš and soldier Krūza - at the crossroads where a memorial plaque used to be, on the initiative of the Environmental Protection Club and Latvian People's Front branches of Limbažu county, installed three wooden crosses made in folk style by Jānis Eglīš. By the decision of the executive committee of Limbažu district in April 1991, this memorial place was included in the list of historical monuments of local significance.

See asub Preiļi kultuurikeskuse ruumides.

Vaadata saab Preiļi Ajaloo- ja Tarbekunstimuuseumi (PVLMM) näitust "Muuseumi lood Lätile" Esimesest maailmasõjast, Vabadussõjast ja Teisest maailmasõjast.

Preiļi Ajaloo- ja Tarbekunstimuuseumi näituse "Muuseumi lood Lätile" (avatud 2018) rubriik "Drywyse lugu" on pühendatud Esimesele maailmasõjale, Vabadussõjale ja Latgale vabastamisele, samuti nagu Lāčplešana sõjaordu rüütlitele. Näituserubriik "Lipu lugu" räägib Teise maailmasõja perioodi rasketest sündmustest, mille käigus preilalasi mõjutasid küüditamised, holokaust, osalemine sõdivate poolte väeosades ja pärast sõda. - rahvuspartisanide ridades. Vaadata saab ka Preiliaadi juutide päästjale Vladislav Vuškānasele antud medalit "Rahvaste õige".

Eelneval avaldusel on ekskursioon vene ja inglise keeles.

Находится на Центральном кладбище Валмиеры, недалеко от часовни (улица Миера 1/3, Валмиера)

Солдат 8-й (Сколниекской) роты Цесского полка ЛКОК Эдгарс Криевиньш (1899-1919) погиб 7 июня от ранений, полученных в боях у Цеси 6 июня 1919 г., когда при наступлении ландсвира прикрывал отступление других частей.

Он расположен рядом с римско-католической церковью Сердца Иисуса в Виляке.

Памятная стела рыцарям Лачплешского военного ордена в Вилякском районе была открыта 11 ноября 2017 года. Судьбы 28 Лачплешских кавалеров Военного ордена связаны с именем Вилякского края.
Гранитная стела создана в рамках проекта «Помни Лачплешуса», посвященного столетию Латвийского государства. По всей Латвии будут установлены памятные стелы единого образца в честь воинов, погибших в борьбе за освобождение Латвии. Инициатором проекта является Джаунсардзе и информационный центр.

Пять рыцарей Лачплешского военного ордена, имена которых выгравированы на памятной стеле, жили на территории современного Вилякского района после окончания Освободительной борьбы:
– Янис Кульшс был молодым крестьянином в Апсисе Шкилбенской волости,
– Алексей Любимов (Лаврентьев) жил на хуторе Фортепьянова в Шкильбенской волости, позже в Вилаке,
– Теодорс Менде управлял закрепленным за ним хозяйством и был лесником в деревне Катлеши Жигурской волости,
– Эдуард Теннисон жил на станции Вецуму, позже жил в деревне Чабатрова и работал на п/с «Виляка»,
– Янис Бурмейстерс после 1928 г. некоторое время жил в Шкилбенской волости.

На братском кладбище в Вилякском уезде покоятся 45 солдат, отдавших жизнь в 1920 году, защищая Латвию от фанатиков. 9 января в Северной Латгалии начались атаки, и, несмотря на сложные погодные условия того времени, в этот же день была освобождена и Виляка.
В боях за освобождение Латгалии эстонские солдаты также сражались плечом к плечу с солдатами латышской армии и партизанами против Красной Армии в Вилякском уезде. Многие из них отдали жизнь за свободную Латвию.

Ниграндеское краеведческое хранилище находится в деревне Нигранде в усадебном амбаре, рядом с Ниграндеской начальной школой, и доступно по предварительной записи.

В военно-историческом разделе хранилища представлена выставка, посвященная Второй мировой войне, а также оригинальные предметы и детали, найденные в районе после войны и в более поздние годы. Вы также можете узнать истории и увидеть фотографии о Нюгранде и его окрестностях времен Войны за независимость, Второй мировой войны и послевоенного периода, а также о жизни в колхозе в советское время. 

Особое место на выставке отведено местному писателю Екабу Яншевскису и его произведениям, есть экспозиция, представляющая традиционный быт и обстановку усадьбы. В амбаре усадьбы Нигранде выставлен бивень мамонта, найденный в Нигранде.

Das Denkmal befindet sich an der Kreuzung der Straßen Fabrikas und Stacias, wo es am 9. Juni 1935 von General Rudolfs Bangerskis eröffnet wurde, um die Erinnerung an die Soldaten zu ehren, die 1919 in den Kämpfen für die Befreiung des Libanon gefallen sind.
Sein Hauptelement ist ein 15 Tonnen schweres, vertikal angeordnetes Kanonenrohr. 1958 demontierte die Sowjetmacht das Symbol der Freiheit des Libanon und zerschnitt den Kanonenlauf in Schrott. Die Bewohner der Kanonenkugel blieben während der gesamten Sowjetzeit und kehrten nach einem halben Jahrhundert an ihren vorherigen Ort zurück. Die Idee, das Denkmal zu restaurieren, war all die Jahre in den Menschen lebendig. Der Līvāni County Council war zusammen mit den Einwohnern aktiv an der Restaurierung des Denkmals beteiligt. Öffentliche Spenden wurden gesammelt und am 3. Oktober 2004 wurde das restaurierte Livani-Befreiungsdenkmal an seinem historischen Standort im Stadtpark enthüllt.

Die Inschrift auf dem Denkmal: "Soldaten des Infanterieregiments Jelgava fielen für Lettland bei Līvānii und der Befreiung der Umgebung im Jahr 1919. Soldaten des ehemaligen nordlettischen Partisanenregiments."
Es folgen die Namen der Soldaten und Partisanen.

Daneben sind Gedenktafeln für die Ritter des Lāčplēš-Kriegsordens im Bezirk Līvāni angebracht.

Der Autor des Denkmals war der Architekt Pāvils Dreimanis.

3-5 von 1919 Oktober. Schlacht von Livani

Am 3. Oktober 1919 erhielten die großen Männer an der Front bei Livani einen starken Schlag. An dem Angriff auf Līvāni nahmen Einheiten des 3. Jelgava- und 4. Valmiera-Infanterie-Regiments sowie Einheiten der lettisch-deutschen Landgarde (ehemals Landeswehr) teil. Einheiten des 3. Jelgava-Infanterie-Regiments zogen mit Artillerieunterstützung über die Daugava. Nach dem erfolgreichen Umzug begannen die Kämpfe um Livani, die den ganzen Tag andauerten. Um Um 17:30 Uhr wurde die Livani-Station erobert, aber eine Stunde später wurden die Brücken über den Fluss Dubna überquert. Gemeinsamen Kräften gelang es, die Fanatiker aus Livani zu vertreiben Um 19:00 Uhr wurde die Stadt vollständig befreit. Am 5. Oktober 1919 versuchten die großen Männer, Livani zurückzuerobern, indem sie die neuen Stellungen des 3. Jelgava- und 4. Valmiera-Infanterie-Regiments angriffen. Die Letten hielten ihre Stellungen nur mit Mühe. Dies war der erste ernsthafte und erfolgreiche Angriff an der Ostfront zwischen Juli und Oktober 1919.

Das Stadtmuseum Alūksne befindet sich im Neuen Schloss von Alūksne, einem Architekturdenkmal von nationaler Bedeutung, das Ende des 19. Jahrhunderts im neogotischen Stil erbaut wurde. Das Museum verfügt unter anderem über einen den Opfern des Totalitarismus gewidmeten Gedenkraum, in dem die Schicksale der Bewohner der Region Alūksne in Sibirien und im Fernen Osten dokumentiert werden sowie die historische Ausstellung „Fest der Zeitalter“, die thematisch den Zeitraum von der Urgeschichte bis in die Gegenwart abdeckt. Dabei ist dem Beitrag des 7. Infanterieregiments Sigulda zum militärischen, kulturellen und gesellschaftlichen Leben der Region eine besondere Abteilung gewidmet. Das 7. Infanterieregiment Sigulda wurde ab dem 20. Juni 1919 auf dem Gut Naukšēni zusammengestellt. Zunächst wurde eine Kampfgruppe bestehend aus 22 Offizieren und 1580 Soldaten aus dem Reservebataillon der Nordlettischen Brigade gebildet, genannt: Abteilung Dankers. Diese wurde zunächst in das 2. Bataillon des 3. Regiments Jelgava eingegliedert, am 23. August aber, mit der Aufstellung weiterer Kompanien, in das 7. Infanterieregiment Sigulda integriert. Die Einheiten nahmen 1919 an den Kämpfen gegen die Bermondt-Truppen teil und wurden am 5. Januar 1920 an die Front nach Latgale in den Kampf gegen die Bolschewiken geschickt. Nach Abschluss des Friedensvertrages mit Sowjetrussland wurde das Regiment zum Schutz der Ostgrenze Lettlands eingesetzt. Mehr als 200 Soldaten des Regiments ließen im lettischen Unabhängigkeitskrieg ihr Leben, 85 wurden mit dem Lāčplēsis-Orden für militärische Verdienste geehrt. 1921 wurde das 7. Infanterieregiment Sigulda in Alūksne stationiert. Das Neue Schloss von Alūksne diente damals als Hauptquartier des Regiments. Nach dem Zweiten Weltkrieg übernahmen sowjetische Sicherheitsbehörden das Schloss. Ab Ende der 1950er Jahre beherbergte das Schloss verschiedene Kultureinrichtungen: die Kultur- und Kinofizierungsabteilung des Exekutivkomitees, den Pionierpalast, die Bibliothek, ein Kino und das Museum.

Located in the central part of Anna parish Ezeriņi cemetery.

In the cemetery, where the burials have been made since 1925, there is a monument to the soldiers of Anna Parish who died in the First World War and the Latvian Liberation War, built with the funds collected by the Department of Guard of Anna Parish and unveiled in 1933. Until the Second World War, the guards of Anna Parish took care of the care of the monument, who went to the cemetery every Sunday and laid flowers in honor of the fallen. On November 18, 1940, the monument was shot, and the footprints of the bullets are still visible. Today, the cemetery commemorates Lāčplēsis Day every year.

In 2004, a memorial to the politically repressed in 1941 and 1949 was unveiled in the cemetery, and in 2006 a memorial plaque to the national partisans was unveiled.

Located in Drabešu parish, 79th kilometer of Vidzeme highway.

A monument made of granite can be seen, in which a stylized scheme of the invasion of the Bolsheviks was carved.
The monument has been discovered and consecrated. December 28, 2018. In Drabešu Parish, on December 24, 1918, the reconnaissance team of Captain Artūrs Jansons (1893 - 1941) prevented the Red Army scouts from moving from Cēsis to Ieriķi with a heavy machine gun fire. It was the first armed clash of Latvian troops with the Red Army of Soviet Russia.

Misiņkalns nature park is located in the town of Aizpute. Misiņkalns is the highest place in the city of Aizpute. Its height reaches 95.4 m. The top offers a scenic view of the city. Misiņkalns nature park was started to be built in the 20th century. at first. The area of the park is currently about 28 ha.

In the territory of the park there are several places and memorials related to the events of the 20th century - the memorial stele of the soldiers who died in the Latvian Freedom Wars - the cavaliers of the Lāčpleš Order, the place of the Holocaust memorial, the place of remembrance of the repressed and the memorial plaque of the fallen red partisans.

In the park, you can get to know the plants and plantations of various rare species, as well as enjoy the untouched nature. Currently, the park is criss-crossed by renovated walking and cycling paths, and there is a motorcycle track on the territory of the park, where Latvian motocross competitions take place.

In order to get to know the cultural and historical heritage of Misiņkalns manor park more fully, we recommend using the services of a guide.

Twenty-seven knights of the Lāčplēš Military Order are associated with the Aizpute region.

Commemorative stelae of a uniform pattern were erected throughout Latvia in honor of the soldiers who fell in the Latvian Freedom Struggle, in which the text engraving font corresponds to the standard of the heroes' memorial plaques, which is analogous to the engraving of the sandstone memorials of the Riga Brothers' Grave and Central Graveyard.

The granite stelae were created as part of the "Remember Lāčplēšus" project of the Young Guard and Information Center dedicated to the centenary of the Latvian state.