Võnnu (Cēsise) lahingute jälgedes

Metsalahingu puhkeala asub peamises Võnnu lahingu paigas Amata silla juures. Külastajatele pakutakse kuulata lugusid Võnnu lahingust ja osaleda mitmesugustes tegevustes, näiteks matkadel ja väljasõitudel tähtsaimatesse Võnnu lahingu paikadesse ning meeskonnalahingus. Lõpetuseks võivad külastajad nautida kosutavat sõdurisuppi. Amata raudteesild etendas väga olulist rolli kogu Vabadussõjas, sest siin toimus Eesti sõjaväe esimene kokkupõrge Landeswehriga. 5. juunil 1919 toimus Amata raudteesilla juures teisel pool jõge Eesti sõjaväe soomusrongide esimene lahing Landeswehri üksustega. Landeswehr teadis, et läheneb soomusrong, mineeris raudteesilla ja võttis sisse positsioonid Amatase talu juures jõe kaldal ning oli valmis võimalikuks sõjategevuseks. Amata sild oli piiriks eesti vägede ja saksaste vahel.

Ööl vastu 23. juunit 1919, Võnnu lahingu ajal, jättis Landeswehr Võnnu (Cēsise) maha ja taganes Amata jõe äärde. Taganedes põletasid sakslased maha Võnnu Läti Seltsimaja ja õhkisid Amata silla.

Üle Rauna jõe viiv raudteesild asub Priekuļi vallas maantee P20 läheduses. Seda võib näha Võnnu-Valmiera maantee paremal pool. Raudteesild ei ole mõeldud jalakäijatele, see on valve all. 1889. aastal ehitatud Riia-Valka raudteeliinil asuv kivisild on kõrgeim omalaadne raudtee-ehitis Baltimaades. See on 24 meetrit kõrge ja 78,9 meetrit pikk. Rongid peavad sillal hoidma kiirust 80 km/h. Kiiremini sõita ei ole lubatud ning aeglasemalt sõites ei pruugi rong suuta toime tulla tõusuga mõlemas silla otsas ning võib hakata tagasi libisema. 1919. aasta juunis Eesti ja Läti vabadussõdade ajal kasutati raudteesilda, et saata Eesti sõjaväele, mille koosseisu kuulus ka Põhja-Läti Brigaad, tagavaravägesid Valka rinde tagalast. Kui 2. Võnnu jalaväepolk oli sunnitud Võnnust taganema, tugevdasid selle üksused oma positsioone Rauna jõe kaldal. Raudteesild oli kindlustuse osa ja tagas lahingu ajal Eesti soomusrongide liikumise. Teise maailmasõja ajal, kui Lätis vahetusid okupatsioonivõimud, lasksid põgenevad punaarmeelased 4. juulil 1941 silla õhku. Saksa armee sapöörid taastasid silla nädala ajaga. Teise maailmasõja järgse Nõukogude okupatsiooni ajal oli Rauna sild sõjalis-strateegilise tähtsusega ja seda valvati rangelt.

Mälestuspaik lätlaste ja eestlaste ühendatud vägede võidukale lahingule Skangaļi mõisa eest asub umbes 20 kilomeetri kaugusel Võnnust (Cēsisest). Mälestuskivi Võnnu lahingus osalenutele ja Eesti Kalevlaste Maleva võitlejatele avati 22. juunil 2019. Lätlaste ja eestlaste ühendatud sõjaväe siin saavutatud võit lahingus Skangaļi mõisa eest oli Võnnu lahingu pöördepunkt, sest selle tulemusel alustas Niedra valitsuse sõjavägi oma üldist taganemist. Andrievs Niedra valitsus oli saksameelne Läti ajutine valitsus, mis tegutses 1919. aasta 10. maist 26. juunini. Rünnak Landeswehri üksuse vastu algas juba 1919. aasta 22. juuni varahommikul, kui kalevlaste 3. rood tungis soomusrongi dessandiga Skangaļi mõisa ja sai enda valdusesse kaks suurtükki. Vaenlane asus vasturünnakule. Veidi hiljem, keskpäeval, korrati rünnakut ja pärast ägedat lähivõitlust suruti Landeswehri üksus Skangaļi mõisast välja. Sõjasaagiks  saadi kuulipildujad, suures koguses laskemoona ja muud lahinguvarustust. Kaks tundi hiljem vallutasid eestlased tähtsa  teeristi Starti kõrtsi juures. Skangaļi mõisa vallutamisel sai haavata või kaotas elu 58 kalevlast. Mälestuspaiga loomist toetas märkimisväärselt Eesti pool. 

Võnnu lahingus hukkunud lätlaste ja eestlaste mälestuseks püstitatud võidusammas asub Võnnus (Cēsises) Ühtsuse väljakul (Vienības laukums). Võidusamba 1919. aastal Võnnu lahingus võidelnute auks kavandas arhitekt Pauls Kundziņši ja selle rajamiseks koguti annetusi elanikelt. Võidusambale pandi nurgakivi 22. juunil 1924. Nõukogude okupatsioonirežiimi ajal 1951. aasta 25. märtsi ööl lasti võidusammas õhku ja hävitati täielikult. Aastatel 1959–1990 asus tolleaegsel Võidu väljakul (tänasel Ühtsuse väljakul) skulptor Kārlis Jansonsi loodud Lenini ausammas. 1997. aastal õnnestus Võnnu rajooni volikogu esimehel Māris Niklassil kaasata mälestusmärgi taastamistöödesse Eesti riigiasutused. Eesti riigilt saadi kingituseks mälestusmärgi ehitamiseks vajaminev materjal, Saaremaa dolomiit. Võnnu lahingu 79. aastapäeva pidustuste ajal 22. juunil 1998 pandi Ühtsuse väljakul paika taastatava mälestusmärgi nurgakivi. 15. novembril 1998 avati Võnnus pidulikult taastatud võidusammas (arhitekt Imants Timermanis). Teavet võidusamba kohta saab Võnnu Ajaloo- ja Kunstimuuseumi näituselt „Võnnu ja Läti Vabadussõda” Uues Lossis.

Mälestusmärk Võnnu lahingus langenud eesti ja läti sõduritele asub Priekuļi piirkonnas Liepas Rūpniecībase tänava lõpus, umbes 1 km Lode raudteejaamast lõuna poole. Mälestusmärgile pandi nurgakivi 22. septembril 1929 ja see avati 11. augustil 1935. See on valmistatud Allaži allikalubjast Liepa vallas Julla talus elanud skulptori Augusts Julla kavandi järgi: see kujutab kõrgreljeefina ühe käega adrale toetuvat talupojast sõdurit, kelle teises käes on ülestõstetud mõõk. Sõduri näo loomiseks kasutati skulptori isa Jānis Julla surimaski. Liepa valla ajaloo uurija Aivars Vilnis on märganud, et linnulennult on näha, et mälestusmärgi vundament, selle juurde viiv tee ja trepp moodustavad noole kuju, mis on suunatud Liepa mõisa (Lindenhoffi) poole, kus paiknesid Võnnu lahingus sakslaste positsioonid. On muidugi kaheldav, kas see oli tõesti autori omaaegne kavatsus, kuid kindlasti rikastab see mälestusmärgi tänast tõlgendust. Mälestusmärgi kõrval asuvad Läti ainsad looduslikud liivakivikaared, mida nimetatakse Suureks Põrguks (Lielā Ellīte), Liepa Põrguks (Liepas Ellīte) ja Kuradi Ahjuks (Velna ceplis).

The monument to the soldiers of the Cēsis Regiment Students’ Company who died in the Battles of Cēsis is located in the city of Cēsis, near the intersection of Palasta and Bērzaines streets. The construction of the monument was proposed by the Soldiers’ Association of the Cēsis Regiment Students’ Company. The monument was unveiled on 26 May 1938. The monument is based on the idea sketched by artist Jānis Rozenbergs, a former soldier of the company. Placed on a metre-high limestone pedestal, the 1.8-metre copper sculpture of a soldier dressed in a school student’s uniform was created by sculptor Rūdolfs Āboltiņš and coppersmith Jānis Zibens. An owl, a symbol of wisdom and knowledge, lies at the soldier’s feet, squatting on and protecting the books of a student who went to war. The sculpture was demolished during the Soviet re-occupation in 1952. A monument named the Komsomol Flag Bearer by sculptor Kārlis Jansons was erected near its former location in 1957. Placed near its historic site, the restored monument was unveiled on 11 November 1992. At the same time, in 1992, a monument to the Komsomol, which had been erected by the occupation regime, was taken down.

The Battle of Cēsis was one of the most important turning points in the course of the Latvian War of Independence (1918 - 1920). On June 5, 1919, the first stage of the Battle of Cēsis began with a clash between armored trains of the Estonian army and units of the Landesvær near the Ierikai railway station near the bridge over Amata. In commemoration of this event, a tourist object has been created near the Ierikai station, which offers to experience the story of history using the possibilities provided by modern technology - with the help of virtual reality. The five-minute video "BATTLE FOR OFFICE BRIDGE" can be viewed free of charge in virtual reality binoculars every day. Video duration: 5 min., LV with subtitles LV, ENG, EST and EU.

The Cēsis History and Art Museum is located in the very centre of the Old Town of Cēsis, in the New Castle. The museum holds a permanent exhibit of history and interiors named ‘Cēsis, a Symbol of Latvian History’, with two thematic sections: the exhibit ‘Red-White-Red Flag in the History of Cēsis and Latvia’ explains the history of the Latvian national flag from the 13th to 20th centuries, the approved national symbol, the flags of Latvian rifle battalions and the traditions of using national colours during the Latvian War of Independence. The exhibit ‘Cēsis and the Latvian War of Independence’ focuses on the founding of the Cēsis Company in December 1918, the joint battle efforts of Estonians and Latvians in the 1919 Battles of Cēsis, the time when, during the Bermondt Affair, Cēsis served as the temporary capital of Latvia for a short time, as well as the history of the Cēsis Victory Monument. In an escape room named ‘Legends of the Battles of Cēsis’, the participants have one hour to find their way out by solving puzzles, making connections and finding hidden objects. The Cēsis Company, one of the first units of the Latvian Armed Forces, was established on 8 December 1918 in Cēsis Castle by Senior Lieutenant Artūrs Jansons. The museum’s exhibit features a memorial plaque dedicated to the Cēsis Company, unveiled on 8 December 1933 at the Cēsis New Castle, which, at the time, served as the headquarters of the 8th Daugavpils Infantry Regiment and the garrison officers’ club.

The monument to the soldiers of the Viljandi Students’ Company who fell near Stalbe is located by the intersection of the Riga-Limbaži road, after making a turn onto the Stalbe-Stūrīši road, which leads to the Pārgauja Municipal Council (to the right). Latvian and Estonian inscriptions on the granite memorial read: ‘On 19-21 June 1919, during the Battles of Stalbe, the 6th Regiment Viljandi Students’ Company repelled the attack of the Germans’. The monument was unveiled on 19 June 2009. Based on the idea conceived by Mareks Niklass, the monument was created by stonemason Voldemārs Koltovs. The 6th Estonian Regiment fought the Baltic Landeswehr and the Iron Division during the Battles of Cēsis near Stalbe. The Germans tried to break the front line in the area of the Stalbe Manor but were forced to retreat after two days of failed attempts. Every year, Lāčplēsis Day celebrations in Stalbe begin with a torchlight procession to the monument devoted to the soldiers of the Viljandi Students’ Company.

The Lielstraupe Castle is located in the centre of the town of Straupe. The castle is open to visitors and offers a journey through the centuries along with an orienteering exercise in the labyrinths of the castle. During the Battles of Cēsis, the Lielstraupe Castle housed the command post of Paul Ludwig Ewald von Kleist’s Battle Group of the Iron Division (German: Eiserne Division). During the battles, the castle was visited by Major Josef Bischoff, Captain Heinz Guderian and others. The castle was used for the coordination of an attack in the direction of Stalbe on 21-22 June. The Iron Division was a military force of German mercenaries during the Latvian War of Independence, which was formed from soldiers of the 8th Army of the demobilised German Empire and volunteer mercenaries. It was the best-known part of the German Free Corps and among the best trained and most combat-ready military forces in the Baltics in 1919. During the Soviet period, from 1949 to 1959, the administration of the Lielstraupe Machine-tractor Station operated out of Manor Castle. During this time, the castle was also equipped with training rooms and dormitories for tractor drivers, while the former stable of the manor housed workshops. From 1963 to 2018, the castle was managed by medical institutions, and it was said of the Straupe Narcological Hospital in Latvia that it ‘even treats the walls’.

The monument is located next to Limbaži Sv. St. John's Lutheran Church, Lībiešu Street 2. There is a memorial to the fallen soldiers of Limbaži and the surrounding area and to Lieutenant General Vilis Gelbe (1890-1919), who fell in the battle against the Germans on June 19, 1919 in Vidriži.
The monument of Lieutenant General Viļis Gelbe can be seen in the Limbaži cemetery in Jūras Street.