II Maailmasõda, IV Nõukogude okupatsioon

Vabadussõja radadel Lääne-Eestis

Timmkanali lahingu asukoht

4. juulil vallutasid metsavennad Häädemeeste valla täitevkomitee. Metsavendi juhtis Metsapoole algkooli juhataja ja Kaitseliidu Häädemeeste malevkonna pealik Elmar Toomingas.

6. juulil saabusid punaarmeelased või hävituspataljonlased kellest osa tapeti ja ülejäänud võeti vangi.

7. juulil ründas Lõuna-Pärnumaal umbes 400-meheline hävituspataljoni ja punaarmee üksus Rannametsa piirkonnas ca 60-mehelist kohalikest koosnevat üksust. Kahe kergetanki abiga sunniti kaitsjad taanduma Timmkanali taha, kus nad uuesti positsioonile asusid.

8. juulil põletas hävituspataljon Rannametsa külas maha 14 talupidamise hooned, Rannametsa koolimaja ja Võiste kiriku. Tahkurannas toimus lahing saabuvate sakslaste ja Rannametsast lahkunud hävituspataljoni vahel, kus hävituspataljon kaotas 57 meest surnutena ja 8 meest langes vangi. Väidetavalt oli Saksa üksuse näol tegu 402. jalgratturite pataljoniga major Ullerspergeri juhtimisel. Eesti ja Saksa üksused jõudsid seejärel sama päeva pärastlõunal Pärnusse. Lahingupaika tähistab graniitrahn musta tahvliga kus on kirjas “8. VII 1941 Pärnu hävituspataljon põletas sel päeval Rannametsas koolimaja ja 18 majapidamist”. Lisatud on tsitaat ühest Hando Runneli luuletusest.

Pärnu-Jaagupi Vabadussõja mälestussammas

1922.a. püstitati kalmistule mälestussammas Pärnu-Jaagupi kihelkonnast (tänapäeval Pärnu-Jaagupi alevis Põhja-Pärnumaa vallas) pärist sõjameestele, kes võitlesid esimeses maailmasõjas ning Vabadussõjas. Sammas valmistati I. Walki marmori-ja graniiditööstuses Pärnus. Pühitsemine toimus 22.09.1922.a. 1945.a. sammas lõhati. Annetustest koguti 01. maiks 1989.a. kokku 10 362 rubla ning 18.06.1989. avati taastatud Vabadussõja mälestussammas. Sammas on oma olemuselt mitmeastmeline obelisk, mis on paigutatud neljarealisele astmestikule. Kuldkollased kontuurid samba esiküljel moodustavad Vabadusristi. Sellest allpool on tekst “Ole ustaw surmani”. Obeliski alumisel astmel on kuldsete tähtedega kiri “Jakobi langenud kangelastele” mille all on samuti kuldsete tähtedega kirjas langenute nimed.

 

Eesti Vabariigi iseseisvuse väljakuulutamise mälestusmärk

Mälestusmärk asub Pärnu kesklinnas Iseseisvuse väljakul.

Graniidist mälestusmärk avati 2008. aastal endise Endla teatri asukoha läheduses ning selle autorid on Kaarel Eelma, Mart Aas ja Mikk Mutso.

23. veebruaril 1918. a loeti Pärnu Endla teatri rõdult esimest korda avalikult ette iseseisvusmanifest „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“. Teises maailmasõjas sai Endla teater tugevasti kannatada ja hiljem hoone õhiti.

Mälestusmärk kujutab ajaloolise Endla teatri rõdu selle algses suuruses. Rõduehitise seinale on graveeritud manifesti tekst nii vanas kui tänapäevases kirjastiilis ning ka pimedate punktkirjas.

Isesesivusmanifest avaldati Tallinnas 24. veebruaril ning pealinnas kuulutati välja iseseisev Eesti Vabariik ja riiklik võim läks selleks valitud organite (esialgu Eestimaa Päästekomitee, siis Ajutise Valitsuse) kätte. 24. veebruari 1918. a. loetakse Eesti Vabariigi sünniks.

Eesti Muuseumraudtee

Eesti Muuseumraudtee asub Pärnumaal, Pärnust 17 km loodes Lavassaare asulas, kunagisel turbatööstuse alal.

Eesti Muuseumraudtee on ainuke kitsarööpmelise raudtee muuseum Eestis, mille eksponaatide hulka kuulub mh töötav auruvedur. Muuseumis on üle 80 veeremiühiku, sh viis auruvedurit ning rida tehnilisi seadmeid, millest enamus paikneb väliekspositsioonis. Muuseumi territooriumil asuvas endises turbatööstuse eramus on siseekspositsioon, kuhu kuulub üle 700 ajaloolise foto, eseme ja dokumendi Eesti kitsarööpmelistest raudteedest.

Kitsarööpmeline raudtee rajati 19. ja 20. sajandil Eestimaa ja Liivimaa kubermangus piirkondlike tööstusettevõtete majandustegevuse arendamiseks.

Põrgupõhja punker

Põrgupõhja punker asub Raplamaal, Tiduvere küla lähedal metsas. 

1945. aastaks oli nõukogude vastane relvastatud vastupanuvõitlus organiseeritud mitmes okupeeritud riigis, sh Eestis ning võitlejaid üritati koondada ja rajada vastupanuvõrgustikku. Üheks metsavendade tugipunktiks oli ka 1947. aasta algul ehitatud Põrgupõhja punker.
2015. aastal avati Põrgupõhja metsavendade punkri rekonstruktsioon, mille abil on nüüd huvilistel võimalik tutvuda metsavennaelu argipäevaga. Soovija saab punkris ööbida ja mõtiskleda, milline võis olla elu, kui iga oma sammu tuli varjata.

Mõnekümne meetri kaugusel punkri rekonstruktsioonist on näha 1947. aasta 31. detsembril NKVD hävitatud punkri asukoht ja seda ümbritsenud muldvall ning hukkunud metsavendadele püstitatud mälestuskivi.

Kullamaa Vabadussõja mälestussammas

Saaremaa dolomiidist sammas avati 11. juulil 1926. aastal. Mälestusmärk asus Kullamaa kiriku lähedal väljakul, kohal, kus praegu on Eesti tuntud helilooja Rudolf Tobiase mälestuskivi. Sammas õhiti 1945. aastal ning taasavati 30. septembril 1989. Samba praegune asukoht on algsest erinev, paiknedes endise pastoraadi ja kiriku vahelisel alal. Sammas on kolmeastmelisel alusel eenduvatest ja taanduvatest tahukatest koosnev, ülespoole ahenev ehitis, mille tipus on vabadusristi kujutis. Aastatel 1991-1999 valmis mälestusmärgi II järk: samba juurest laskuv 9-astmeline trepp platvormile, mida ümbritsevad kolmest küljest klombitud paekivist müürid. Monumenti eristab teistest Vabadussõja mälestussammastest asjaolu, et sellele lisati pärast taastamist ka tahvlid punase terrori läbi hukkunute ja teises maailmasõjas langenute mälestuseks. Sambani viivat treppi ääristavad müürid, millel on ära toodud kokku rohkem kui 300 inimese nimed.

 

Küüditatute mälestusmärk "Raudteerööpad mäletavad"

Mälestusmärk asub Risti alevikus raudteejaama kõrval.

Mälestusmärk, mille autoriks on Viljar Ansko, avati 1999. aastal ning see on pühendatud kõigile Lääne-Eestist küüditatutele.

Läbi Risti jaama kui Läänemaa piiripunkti viidi Siberisse enamik läänlasi, aga ka Pärnumaa, Raplamaa, Hiiumaa ja Vormsi rahvast. Kokku küüditati siitkaudu umbes 3000 inimest, lisaks veel Läänemaalt arreteeritud inimesed. Ligi 13 m kõrgune mälestusmärk on paigutatud väikesele kaubaplatvormile, kuhu viivad mõlemalt poolt kivitrepid. Platvormi neljast nurgast tõusevad taevasse neli raudteerööbast, mida ühendab enne tippu relssidest topeltrist. Peale lähimineviku massirepressioonide meenutamise on raudteerööbastest rist ka Risti raudteealeviku ajalooline sümbol.

Haapsalu Raudtee- ja Sidemuuseum

Muuseum asub Haapsalu kuurordi teenindamiseks 20. sajandi alguses rajatud raudtee lõppjaama jaamahoones.

1997. aastast Haapsalus tegutsev Raudtee- ja Sidemuuseum tutvustab Eesti raudteede pea pooleteise sajandi pikkust arenguteed ning ka infovahetuse viise ja võimalusi. Vanaduspuhkusel raudruunade kõrval kohtab siin muuhulgas viisakat jaamaülemat, luukeretelefoni ning saab astuda sisse vaksali postiagentuuri.

Väliekspositsioonis asub muuhulgas teise maailmasõja aegne Saksa auruvedur 52 3368. 

Auruvedur 52 3368 valmis 1943. aasta aprillis Münchenis Krauss-Maffei tehases ja suunati tööle Austriasse Villachi raudteedirektsiooni Bruck an der Mur depoosse. Edasi anti see rendile Ungari Riigiraudteele (MAV), kus võeti 7. juunil 1945 Punaarmee poolt trofeena arvele. Ungari-Rumeenia riigipiiri muutumisel sattus vedur 52 3368 Rumeenia raudteele (CFR). Augustis 1950 tehti vedur CFR Iași remonditehases ringi laiarööpmeliseks (1524 mm) ja anti üle NSV Liidule, kus töötas Odessa raudtee Kotovski ja Vapnjarka depoodes oktoobrist 1950 kuni 1956. aastani, mil arvati NSVL Teedeministeeriumi strateegilisse reservi. 26. augustil 1957 saabus vedur TE-3386 (ТЭ-3368, 1952. aastal oli seeria 52 ümber nimetatud seeriaks TE) Valga veduribaasi, kus sai endale sama aasta novembris veduri TE-450 Berliinis Borsigi tehases 1943. aastal ehitatud vanntendri (Wannentender), mis mahutas 32 m3 vett ja 10 t kütteainet. Vedur oli Valgas (vahepeal 1961-68 Tartu depoos) baasi likvideerimiseni 1997. aastal. Aastail 1950-85 oli tema läbisõit laiarööpmelise vedurina 463 216 km.

1942-45 ehitati 52 seeria vedureid üle Euroopa 14 tehases kokku 6295. Pärast Teist maailmasõda olid seeria 52 vedurid paisatud üle Euroopa Norrast Türgini ja Belgiast Nõukogude Liiduni. Viimases oli üle 2000 veduri – täpne arv on teadmata, kuna vedureid töötas erinevate ametkondade, sh ka julgeolekuorganite valduses. Eestis liikusid auruvedurid seeriast 52 esmakordselt aastail 1943-44 normaalrööpmelistena (laius 1435 mm). Alates 1953. aastast, mil nende veduritega Eesti laiarööpmelistel teedel vahetati kaubaliikluses välja senised Ameerika sõjavedurid seeriast Ša („šarikud“), on Eestis olnud 138 taolist vedurit.

1991. aastaks oli Eestisse jäänud vaid üks selline vedur – TE-3368. 8. mail 1998 toodi see Raudteemuuseumi eksponaadiks Haapsallu ning on üheks unikaalsemaks eksponaadiks ja (militaar)tehnikaajaloo mälestiseks Eestis tutvustades ühtlasi 20. sajandi raudtee-ajalugu laiemalt.

Osmussaare 180 mm patarei (põhjapoolne)

Osmussaar asub Eesti looderannikul. 180 mm rannapatarei asub saare loodeosas.

Osmussaare patarei koosnes kahest 180 mm kaksik-suurtükiseadmest. Ühtedel andmetel sai patarei lahinguvalmis 1. septembril 1941. a, neli kuud enne ettenähtud tähtaega. Teistel andmetel sai septembris valmis ainult lõunapoolne 180 mm suurtükiplokk. Põhjapoolse ploki vähesele kasutamisele viitab ka see, et hoidlas oli laskemoona alles tunduvalt rohkem kui lõunapoolses. Septembris 1941 seati põhjapoolses suurtükiplokis sisse garnisoni laatsaret. Plokis saab loendada üle saja raudvoodi. Torni kõrval on laatsareti jaoks ehitatud punastest tellistest peldik. Mõlemad suurtükiplokid õhiti Osmussaare maha jätmisel 1941. a detsembri alguses. Soomustornid lõigati vanarauaks 1945. aastal. 

Põhjapoolses plokis on suurtüki konstruktsioon säilinud suuremas ulatuses ja purustused on väiksemad kui lõunapoolses plokis. Veetase kõigub patareis üsna tugevasti, aga vähemalt ülemisele korrusele on võimalik siseneda.

Spithami radarijaam

Spithami radariväeosa asub Läänemaal Lääne-Nigula vallas Soome lahe suudmes. 

Spithami radariväeosa rajamine algas 1958. aasta paiku, tõenäoliselt toodi siia üle Osmussaarel paiknenud väeosa. Kuni hoonete valmimiseni elati telkides, ohvitserid majutusid taludes. Valmisid kasarm, söökla, tehnilised hooned. Diiselelektrijaam andis elektrit ka külale. 1993. aastal viidi väeosa Venemaale Leningradi oblastisse. 

Radariväeosast on säilinud kaks suurt radariküngast, juhtimispunkt, mitu tehnilist punkrit ning aparatuurihaagiste varjet, kopteriväljak, paar dotti ning mõned muud ehitised ja nende rusud. Linnaku hooneist on alles ainult lagunev söökla.

Osmussaare tulejuhtimistorn

Osmussaar asub Eesti looderannikul. Tulejuhtimistorn asub saare loodeosas.

Terve Osmussaar oli Nõukogude sõjaväe käsutuses, kus paiknes sideväeosa. Baaside lepingu alusel võeti Osmussaar Balti laevastiku valdusesse juba 1940. aastal ja sealsed elanikud sunniti saarelt lahkuma. 1940. aastal kavandati Osmussaarele võimsad rannakaitserajatised, millest välja suudeti ehitada vaid kaks patareid ja maa-alused laskemoonalaod. 13 m kõrgune tulejuhtimistorn (kaugusmõõtetorn) valmis 1941. aastal. Sakslased tulistasid saart Põõsaspeal ülesseatud patareidest. Novembris sai tabamuse tulejuhtimistorni ülemine platvorm, kaugusmõõdik purunes. Asemele toodi tuletorni juurest varutulejuhtimispunktist kolmemeetrine kaugusmõõdik. Tabamuse saanud torni raudbetoonsambaid on mitmest kohast parandatud.

Praegu on näha torni raudbetoonsambad.

Osmussaare 180 mm patarei (lõunapoolne)

Osmussaar asub Eesti looderannikul. 180 mm rannapatarei asub saare loodeosas.

Osmussaare patarei koosnes kahest 180 mm kaksik-suurtükiseadmest. Ühtedel andmetel sai patarei lahinguvalmis 1. septembril 1941. a, neli kuud enne ettenähtud tähtaega. Teistel andmetel sai septembris valmis ainult lõunapoolne 180 mm suurtükiplokk. Põhjapoolse ploki vähesele kasutamisele viitab ka see, et hoidlas oli laskemoona alles tunduvalt rohkem kui lõunapoolses. Septembris 1941 seati põhjapoolses suurtükiplokis sisse garnisoni laatsaret. Plokis saab loendada üle saja raudvoodi. Torni kõrval on laatsareti jaoks ehitatud punastest tellistest peldik. Mõlemad suurtükiplokid õhiti Osmussaare maha jätmisel 1941. a detsembri alguses. Soomustornid lõigati vanarauaks 1945. aastal. 

Põhjapoolses plokis on suurtüki konstruktsioon säilinud suuremas ulatuses ja purustused on väiksemad kui lõunapoolses plokis. Veetase kõigub patareis üsna tugevasti, aga vähemalt ülemisele korrusele on võimalik siseneda.

Osmussaare 130mm patarei

Osmussaar asub Eesti looderannikul. 130 mm rannapatarei asub saare loodeosas.

Patarei ehitus algas 1940. aastal, aga töös olid pikad vaheajad. Kahurid saabusid saarele mõni päev pärast sõja algust ja paigaldati kiirkorras 3. juuliks 1941. Kuna 180 mm patarei sai lahinguvalmis alles septembris, siis oli 130 mm patarei koos 76 mm õhutõrjesuurtükkidega esimesel kahel sõjakuul Osmussaare ainsaks tulejõuks. Tulistati nii laevu kui ka lennukeid. Detsembri algul saarelt lahkumisel tehti suurtükid kasutamiskõlbmatuks. Aastatel 1942–1944 oli 130 mm patarei positsioonidel saksa patarei. 1944. aasta sügisel algasid patarei taastamistööd. Millal patarei likvideeriti, ei ole teada, aga tõenäoliselt 1950. aastatel. 

Patareist on säilinud kolm võssakasvanud suutükipositsiooni ja pooleldi varisenud muldonn.