Kindral Silvestras Žukauskas, vabadussõdade kindral
I Vabadussõjad

Kindral Silvestras Žukauskas oli iseseisvussõdade ajal sõjaväe ülemjuhataja, üks Leedu armee kogenumaid kindraleid. Sündis 1860. aastal Pakruojise kihelkonnas. 30. juunil 1881 astus ta vabatahtlikult Vene armeesse. Ta teenis Panevėžyses asuva Vilniuse sõjaväeringkonna 112. Uurali jalaväerügemendis. Pärast Vilniuse sõjakooli lõpetamist 17. mail 1887 omistati talle nooremleitnandi auaste. Kindral Silvestras Žukauskas viidi üle 109. Volga jalaväerügementi Šiauliaisse, hiljem Kaunasesse. 15. mail 1891 ülendati ta leitnandiks, 15. märtsil 1896 staabikapteniks ja 6. mail 1900 kapteniks. 1902. aastal viidi ta üle 127. jalaväerügementi Panevėžyses. Rügement Rovnos, Kiievi sõjaväeringkonnas. 1903. aastal lõpetas ta ohvitseride suurtükiväekooli ja viidi üle 33. jalaväediviisi ning temast sai kuulipildujakompanii ülem. Mais 1904 osales ta Vene-Jaapani sõjas Mandžuurias. 26. veebruaril 1908 ülendati ta kolonelleitnandiks, 4. detsembril viidi ta üle Kiievi sõjaväeringkonnas asuvasse 131. Tiraspoli rügementi, teenis rügemendi majandusosakonna ülemana, pataljoniülemana. 4. märtsil 1911 ülendati ta koloneliks, teenis 176. Perevalochenski jalaväerügemendis ja 1914. aastal viidi ta üle 174. Romnõi jalaväerügementi.

Esimese maailmasõja puhkedes, 16. augustil 1914, määrati ta 314. Novõi Oskoli jalaväerügemendi ülemaks, võitles Varssavi lähedal Polotskis ja sai haavata. Mais 1915, pärast rügemendi ülendamist Leetu, osales ta 6. maist kuni 31. juulini lahingutes sakslastega Kėdainiai, Ariogala, Šiauliai, Šeduva jt lähedal. Hiljem viidi ta koos rügemendiga Läti territooriumile. 1915. aasta sügisel määrati ta 1. jalaväediviisi ülemaks. 21. novembril 1916 ülendati ta kindralmajoriks ja ta juhtis ajutiselt 13. korpust. Lätis võideldes sai ta haavata.

Pärast bolševike riigipööret, kui Vene impeeriumi armee demobiliseeriti, naasis ta 1918. aastal Kiievi kaudu Leetu. 10. detsembril 1918 määrati ta riigikaitseministriks, kuid haigestus ja 24. detsembril vallandati ta ametist, kuid jäi kaitseministeeriumisse. Pärast paranemist määrati ta 26. aprillil 1919 kaitseministeeriumi staabiülema asetäitjaks ja 7. mail armee ülemjuhatajaks. Ta oli staabiülema asetäitja ja alates 27. maist ainult armee ülemjuhataja. 7. maist kuni 26. septembrini 1919 juhtis ta piirkonna vabastamist bolševike käest, koordineeris armee tegevust ning korraldas Panevėžysi ja Ukmergė rühmituste ning Joniškėlisi partisanide suhtlust. Lahingute oskusliku juhtimise abil lükati bolševikud 29. augustil 1919 Daugava taha. 26. septembril 1919 vabastati ta ametist ja määrati armee ülemjuhataja alluvusse kuuluvateks eriasjade kindraliks. Hiljem määrati ta kaitseministeeriumi esindajana Leedu valitsuse esindajaks Antandi saadetud ja Prantsuse kindral A. Niesselise juhitud komisjonis, mis teostas järelevalvet sakslaste ja bermontlaste evakueerimise üle Baltimaadest. 23. veebruaril 1920 määrati ta armee ülemjuhatajaks ning ta osales aktiivselt Kaunase garnisoni ülestõusu tagajärgede likvideerimisel. 14. juunil 1920 vabastati ta omal soovil armeest. 15. augustil 1920 naasis ta armeesse ja määrati formeeringute alal armeeinspektoriks. 1. oktoobril 1920 määrati ta armeeülemaks. 5. oktoobril 1920 omistati talle kindrali auaste. 1. oktoobrist 1920 kuni 1. detsembrini osales poolakate vastu peetud iseseisvusvõitlustes, juhtis Poola pealetungi tõrjumist Giedraičiai ja Širvintose lähedal, peatades lõplikult Poola agressiooni Leedu vastu. 29. mail 1921 vabastati omal soovil armeeülema ametikohalt, määrati kaitseministri alluvuses eriasjade kindraliks. 25. juunil 1921 vabastati omal soovil reservi. 6. juunil 1923 määrati armeeülemaks. 30. oktoobril 1926 määrati Vytise Risti ordeni nõukogu leitnandiks. 18.-19. märtsil 1927 täitis ajutiselt riigikaitseministri ametikohta. 12. jaanuaril 1928 avaldas president talle isamaale osutatud teenete eest tänu ja vabastati reservi. Elas Kaunase lähedal Dovalgonyse mõisas. 23. november 1934. Armee ja Vytis Risti päeva puhul kanti ta Leedu maavägede Birutė 2. ulaanirügemendi aunimekirjadesse. Ta suri 26. novembril 1937 Dovalgoniase mõisas ja maeti Kaunase evangeelsele kalmistule.