Esimesena iseseisvusvõitlustes hukkunud Antanas Juozapavičiuse ja Povilas Lukšyse kultus sõdadevahelises Leedus
I Vabadussõjad
Igal veebruaril mälestab Leedu ühiskond Vabadussõja (1918–1920) esimesi ohvreid, ohvitser Antanas Juozapavičiust ja sõdur Povilas Lukšist. See mälestustraditsioon pärineb Leedus sõdadevahelisest perioodist.
Sõdadevahelise perioodi Leedu vabatahtlike mälestuse kujundamisel oli kõige olulisem tegelane Leedu armee. Aasta pärast vabatahtlike surma, 4. veebruaril 1920, andis Leedu armee ülemjuhataja kindral S. Žukauskas märku, et 11. veebruar pühendatakse langenute mälestamiseks. See oli justkui algus Vabadussõja mälestuskultuse kujunemisele. Aja jooksul tekkisid selle mälestuskultuuri konkreetsemad kujundajad – Juozapavičiuse mälestust hindas eriti 1. jalaväerügement, mille ülemaks tema surmapäeval – 13. veebruaril 1919 – oli Juozapavičius (lõpuks pidid kõik rügemendis teenistust alustanud ohvitserid andma Juozapavičiuse haual vande), ja Lukšiai mälestust – Kėdainiai kaitsepiirkonna ülem kolonel Juozas Šarauskas, kes oli Lukšiaile saatuslikuks saanud Kėdainiai lahingute ülem.
1922. aastal hakkas Juozapavičiuse surma mälestusüritus Alytuses 1. rügemendi eestvõttel laienema avalikku sfääri. Rügemendi hariduskomisjon moodustas avaliku komitee, kogus raha ja 20. septembril avas Alytuses monumendi. Pidulikel kõnelejatel rõhutati, et Juozapavičius oli väejuht, kes oskas võita sõdurite südameid, tõsta nende julgust ja sihikindlust. Aasta hiljem ilmus Juozapavičiuse esimene elulugu, milles teda esitleti mõistva leedulasena, hoolimata asjaolust, et ta veetis oma nooruse Riias ja võitles Läti laskurrügemendis. 1926. aastal ilmus Põhja-Leedu partisani Karolis Dineika kirjutatud elulugu "Leedu kangelane Antanas Juozapavičius: psühholoogilised omadused", mis püüdis paljastada Juozapavičiuse sisemisi muutusi, mis viisid tema suurima sõjakäiguni.
Pärast Juozapavičiuse monumendi avamist avaldas „Trimite” üleskutse Lukšise austamiseks, kuigi esimese vabatahtliku mälestamise kultuur oli juba hakanud kujunema – tema portree riputati Kaunase sõjamuuseumis ja kaks Kėdainiai tänavat nimetati Lukšise järgi ümber. Tema hauda Kėdainiais valvas laskursalk; 1925. aastal avaldas „Kardas” Liudas Gira luuletusi langenute kohta. Sellest hoolimata kutsuti avalikkust üles initsiatiivi haarama ja monument püstitama.
Kuni 1926. aasta riigipöördeni ei muutunud Juozapavičiuse ega Lukšyse mälestamise traditsioon siiski üldiseks – neid mainiti enamasti kas armees või nende surmapaikade ümbruses; Lukšysele monumendi püstitamisega ei kiirustatud. Alles pärast riigipööret, kui armeest sai Antanas Smetona režiimi äärmiselt oluline tugisammas, suurenes iseseisvusvõitluste kultuse tähtsus märkimisväärselt. Juba 16. veebruaril 1927 pidas Kėdainiai lahingute ülem kolonel J. Šarauskas, kes oli riigipöördes aktiivselt osalenud, sõjamuuseumis toimunud pidustustel loengu „Leedu iseseisvuse esimesed ohvrid – vabatahtlik sõdur P. Lukšys ja ohvitser A. Juozapavičius“. Paar aastat hiljem, 4. veebruaril 1929, tähistasid Kėdainiai armee meeskond, laskurid ja avalikkus Püha Jüri kirikus püha, avati mälestustahvel esimeste iseseisvuse eest langenute mälestuseks ning Lukšise mälestusmärk tema surmapaigas Taučiūnai külas. Tseremoonial osalesid ka president, lahkunu sugulased - ema, õed ja vend. A. Smetona ütles, et "naabruskond, mis vabatahtliku andis, on õnnelik", ja kutsus inimesi üles Lukšise eeskuju järgima. Lukšise ema, kes elas vaesuses, sai maatüki Paobelė mõisas oma poja surmapaiga lähedal ning Šlikiai raudteejaam nimetati Lukšise järgi.
Aja jooksul sai Lukšise ja Juozapavičiuse mälestusest iseseisvusvõitluste personifikatsioon ning nende individuaalset kogemust hakati üldistama kogu ajastu, riigivõitluse sümbolina. 1930. aastate alguses ilmusid Lukšise ja Juozapavičiuse fotod kooliõpikutesse ning nende mälestus kasvas veelgi iseseisvuse 20. aastapäevaks valmistudes. 6. veebruaril 1938 loeti kolonel J. Šarauskase ülesandel armeeraadios pooletunnise saate raames ette tema enda memuaaridel põhinev raadiodraama „Lukšiai“. Draama olulisemad tegelased olid nõod Povilas ja Florijonas Lukšiai (viimane hukkus 1923. aastal Kėdainiai „vabastusoperatsioonis“) ning süžee keskmes oli bolševike peatamine Kėdainiai ja Alytuse lähedal. Nädal hiljem eetrisse läinud draama jutustas Juozapavičiuse elust.
1938. aastal avati sõjamuuseumi aias Juozapavičiuse, Lukšise ja kindral Žukauskase büstid16. Kahe esimese büsti ehitamise algatas Vabatahtlike Liit ning monumentide alused valmistati kividest, mis eraldasid Väike- ja Suur-Leedut, büstid valati padrunikestadest, mis tulistati vaenlaste pihta iseseisvussõdade ajal17. 1939. aastal otsustas komisjon 1. rügemendi sõjakampaaniate 20. aastapäeva ja rügemendi esimeste iseseisvussõdades auväärselt langenud ohvrite mälestuseks osta ohvitser Juozapavičiuse maali, sisustada Juozapavičiusele tuba Alytuse laskurmajas ja aidata tema sugulasi. Rügemendi ohvitseride loodud Juozapavičiuse fondi vahendid olid mõeldud Juozapavičiuse õdede Elena ja Ona laste hariduse eest tasumiseks ning vajalike õppematerjalide ostmiseks. 1940. aastal oli alguses plaanis Juozapavičiuse tuba kaunistada rahvuslike motiividega ja sisustada see rahvuslike motiividega mööbliga. Ruum pidi pidulikel puhkudel täitma esinduslikku funktsiooni.
