Širvintose Giedraičiai lahing I Vabadussõjad
Širvintose Giedraičiai lahing oli Leedu armee viimane lahing Kesk-Leedu sõjavägede vastu, mille järel sõlmiti Leedu ja Poola vahel vaherahu. See oli ka Leedu armee meeldejäävaim lahing Poola armee vastu sõdadevahelisel perioodil. 17. novembril 1920 ründasid Kesk-Leedu armee suured jõud Leedu armee 1. jalaväediviisi üksusi kogu diviisi kaitsesektoris, mis hõlmas umbes 30 km laiust lõiku, murdsid läbi rinde ja okupeerisid Širvintose ja Giedraičiai linnad. Poola armee rünnaku 1. jalaväediviisis peatas ainult 4. jalaväediviis Musnininkai lähedal ning samas kaitsesektoris tegutsevad 2. ja 7. jalaväediviis olid sunnitud taanduma. Samal ajal kujutas rindel seisvatele Leedu armee üksustele väga suurt ohtu kolonel. Mistislav Butkevičiuse juhitud Kesk-Leedu armee ratsaväebrigaad murdis läbi Želva, Kurklai, Kavarskase ja Šėta Leedu sügavustesse. 21. novembril jõudis see brigaad Kėdainiaisse ja sundis Leedu armeed linna kaitsmiseks valmistuma.
Kõige keerulisem olukord tekkis 1. jalaväediviisi rindel, kuna Leedu armee üksused pidid kaitseliinist lahkuma ja taanduma. Olukord selles lõigus päästeti ja kindral L. Želigovskise üksuste rünnak peatati 7. jalaväediviisi ülema, vanemleitnant Teodoras Balnase marsiga 19. novembri öösel. 7. jalaväediviisi ülem möödus Poola positsioonidest vasakult tiivalt, ründas Širvintast ja sundis Kesk-Leedu armee üksused Širvintasest lühikeseks ajaks taanduma. Ukmergė-Širvintase teed mööda marssinud 7. jalaväediviisi 2. pataljon hilines aga rünnakuga ega tulnud appi 7. jalaväediviisi 3. pataljonile, kes oli linna juba okupeerinud. Abi saamata pidi vanemleitnant T. Balnas Širvintase maha jätma ning 20. novembril okupeerisid need taas L. Želigovskise üksused. Seega oli kahepäevase lahingu tulemuseks see, et Leedu armee oli sunnitud oma endisest kaitseliinist taanduma ning Giedraičiai ja Širvintos jäid vaatamata tagasivallutamise püüdlustele L. Želigovskise üksuste kätte.
Leedu ja Poola armeede vahelised lahingud, mis toimusid 17.–19. novembril, viisid Rahvasteliidu Kontrollkomisjoni sekkumiseni, kes teavitas Leedu valitsust ja Poola Esimese Armee peakorterit 21. novembril kell 2.00. L. Želigovskis nõustus aktiivse vaenutegevuse peatama 20. novembril kell 18.00 ja asus kaitsele. Rahvasteliidu Kontrollkomisjon nõudis Leedu võimudelt pealetungioperatsioonide peatamist 21. novembriks kell 9.00. Sellest hoolimata jätkas Leedu sõjaväejuhatus pealetungiks valmistumist – see käskis rünnakul alustada ja kaotatud positsioonid 21. novembriks kell 9.00 tagasi võtta.
Leedu armee pealetung algas 21. novembri öösel, kui 7. jalaväerügemendi ülem vanemleitnant T. Balnas kordas paar päeva varem toimunud marssi ja vallutas Širvintase, 2. jalaväerügement - Giedraičiai ja 8. jalaväerügement lõikasid läbi Poola ühenduse Giedraičiai ja Širvintase vahel. 2. jalaväerügemendi tegevused peatati 21. novembril kell 17.00. Pärast seda rünnakut taastas Leedu armee positsioonid, mis kaotati kindral L. Želigovskise üksuste rünnaku käigus 17. novembril. Širvintase-Giedraičiai lahing oli Leedu ja Kesk-Leedu armeede viimane kokkupõrge lahinguväljal.
Rohkem teabeallikaid
- Vytautas Lesčius, Leedu armee iseseisvusvõitluses 1918–1920, Vilnius, 2004.
Seotud ajajoon
Seotud objektid
Stiliseeritud suurtükk, mis tähistab Giedraičiai lahingu 100. aastapäeva
200 m pärast Giedraičiai linnast teelt 172 maha pööramist.
aastal 2020 21. november võidu mälestuseks avati Giedraičiai lahingupaigas asuval mäel skulptor Džiugas Jurkūnase loodud monument. Monument tõlgendab uuesti sõdadevahelisi lahinguid Leedu armee ja Poola armee vahel, et loobuda konfliktinarratiivist, ning rõhutab kahe riigi liidu olulisust praeguste sündmuste kontekstis. Roostega kaetud kahur esindab tugevat liitu sada aastat tagasi sõdinud Leedu ja Poola vahel. Monumendi külgedel kirjeldatakse toonast olukorda, mainitakse selles osalenud Leedu ja Poola armee üksusi ning tutvustatakse lühidalt lahingu käiku. Monument ehitati Leedu sõjaväe algatusel ja rahadega.
1920. aastal Leedu vabaduse eest tapetud sõdurite monument
Monument asub Giedraičiai linnas.
aastal 1932 19. juuni Giedraičiais avati mälestussammas Leedu vabaduse eest hukkunutele. Monumendi ehitamise algatajad olid Giedraičiai elanikud - maalikunstnik ja monumendi autor Antanas Jaroševičius, preester Meigys, Malvina Valeikienė ja Matas Valeika, kes toetasid Leedu sõdureid lahingus, Širvintose selts ja Leedu armee kogusid 11 000 litti. monumendi jaoks. Kutses annetada monumendi ehitamiseks on kirjas, et monumenti ehitatakse "võidu ja meie igavese rõõmu austamiseks, see tuletab meile meelde selle koha ajaloolist tähtsust ja näitab ka austust sõdurite vastu maetud Giedraičiais."
Monumendi avamise tseremoonia oli pompoosne, sellest võtsid osa Leedu Vabariigi president A. Smetona, armee ülem, 2., 4., 7., 9. polgu esindajad ja ohvitserid, kes osalesid lahingutes Giedraičiais. Monumendi juures visati sõjalennukitelt lilli, Leedu silmapaistev tegelane ja üks monumendi rajamise korraldajatest Malvina Valeikienė luges Giedraičiai lähedal hukkunud Leedu sõdurite nimesid, teda autasustati Vytise Risti III ordeniga. kraadi ja ausamba juures pühitseti kohaliku laskurrühma lipp. 1962-1964 nõukogude administratsiooni korraldusel üritati monumenti ebaõnnestunult lammutada ning hiljem tunnistati see ajaloomälestiseks.
