Adolfas Ramanauskas-Vanagas – Leedu Vabadusvõitluse Liikumise kaitsevägede juhataja

Adolfas Ramanauskas-Vanagas oli Lõuna-Leedu partisanide piirkonna ülem, Leedu Vabadusvõitluse Liikumise kaitsejõudude ülem. Tulevane partisanide juht sündis 6. märtsil 1918 USAs. 1921. aastal naasis Ramanauskaste perekond Leetu. A. Ramanauskas lõpetas 1936. aastal Lazdijai „Žiburise“ gümnaasiumi, hiljem Panevėžyse Pedagoogilise Instituudi ja Kaunase sõjakooli. Aastatel 1940–1945 õpetas ta Alytuse Õpetajate Seminaris. Pärast teise Nõukogude okupatsiooni algust, aprillis 1945, sai temast partisan.

Partisaniks saades juhtis A. Ramanauskas-Vanagas Nemunaitise rajooni partisanide salka. 1945. aasta suvel sai temast Dzūkai grupi Merkinė pataljoni ülem ja 1946. aastal Merkinė salga ülem. 1947. aastal võttis ta üle Dainava rajooni juhtimise ning 1948. aastal valiti Lõuna-Leedu partisanide piirkonna ülemaks.

1949. aasta veebruaris osales A. Ramanauskas-Vanagas Minaičiais toimunud üle-leedulisel partisanide ülemjuhatajate kongressil, kus 16. veebruaril võeti vastu Leedu Vabadusvõitluse Liikumise Nõukogu deklaratsioon. Ta määrati Leedu Vabadusvõitluse Liikumise Nõukogu presiidiumi aseesimeheks Jonas Žemaitiseks ja 1950. aasta alguses Liikumise kaitsejõudude juhatajaks. Alates 1952. aasta lõpust, pärast kontakti katkemist kõrgema juhtkonnaga, läks A. Ramanauskas koos oma perega varjule. KGB pööras erilist tähelepanu tema otsingutele ja likvideerimisele. KGB töötajatest moodustati alaline operatiivgrupp. 1956. aastal värvati 30 agenti ja taastati kontakt 20 varem agentuuri nimekirjadest eemaldatud agendiga. A. Ramanauskas-Vanagase otsinguid juhtisid KGB 4. direktoraadi ülem Petras Raslanas ja sama direktoraadi 2. osakonna ülem Nachmanas Dušanskis. 12. oktoobril 1956 reedeti ja arreteeriti A. Ramanauskas ja tema abikaasa Birutė Mažeikaitė Kaunases ning viidi koheselt Läti NSV KGB vanglasse. Juba esimestest ülekuulamistundidest alates piinati partisanijuhti julmalt. Pärast mitmetunnist piinamist viidi A. Ramanauskas äärmiselt raskes seisundis vanglahaiglasse – julgeolekutöötajad kartsid, et ülekuulatav ei jää ellu. Vanglaarstide esitatud aruandes seisab: „Ta ei vasta küsimustele, on teadvuseta, tal on perioodiliselt lihasspasme näos ja kogu keha jäsemetes. Pulss on vaevu tajutav, pehme, vererõhk 60/40. Patsient on verine…“ A. Ramanauskas-Vanagast piinati füüsiliselt ja moraalselt peaaegu aasta.

24.–25. septembril 1957 mõistis Vilniuses istungil olev Leedu NSV Ülemkohus ta surma. Karistus viidi täide sama aasta 29. novembril Vilniuses. Matmiskoht on teadmata. A. Ramanauskase abikaasa B. Mažeikaitė mõisteti kaheksaks aastaks vangi.