1972 – Romas Kalanta ohverdus
IV õukogude okupatsioon

Nõukogude võimule osutati mitmel moel vastuseisu. Mõnikord kasvas ühe inimese tegu või ohverdus suurteks laineteks, mis tekitasid nõukogude süsteemile märkimisväärset muret. Selline oli Romas Kalanta lugu.

Romas Kalanta (1953–1972) sündis Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Leedus. Romase isa võitles Teise maailmasõja ajal Nõukogude Liidu 16. Leedu diviisi ridades ja oli kommunistliku partei liige. Romase ema olevat olnud üsna usklik ja püüdnud oma lapsi katoliiklikus vaimus kasvatada. Kalanta oleks võinud valida vaikse elu Nõukogude kodanikuna, kuid ta valis teistsuguse tee. 1971. aastal pidi ta lõpetama Kaunases keskkooli. Kuid ta kukkus läbi keemia, geomeetria ja füüsika lõpueksamitel ning ei lõpetanud kooli. Mujal mainitakse, et ta kukkus ajalooeksamil läbi, kuna ei järginud kohustuslikke nõukogulikke dogmasid selle tõlgendamisel. Samal aastal heideti ta ka komsomolist välja. Kalanta läks üle õhtukooli ja töötas tehases. Tema tolleaegsed iseloomujooned näitasid, et ta oli aeglane, rahumeelne, üsna reserveeritud, armastas analüüsida, ei kaldunud avalikult sõpru otsima, oli palju lugenud, kirjutas luuletusi, tegeles spordiga ja mängis kitarri. Talle meeldis The Beatlesi muusika. Arvatakse, et ta kuulus hipide hulka või tundis neile kaasa – tal oli vastav välimus, ta kasvatas pikki juukseid. Noormees ei varjanud, et ta oli praktiseeriv katoliiklane.

14. mail 1972 keskpäeval valas Kalanta end Kaunase muusikaliteatri aias bensiiniga üle ja süütas põlema, hüüdes "Vabadus Leedule!". Arstide katsed Kalanta elu päästa ebaõnnestusid ja ta suri järgmisel päeval kell 4 hommikul haiglas. Üheksateistaastase noormehe märkmikusse jäi viimane sissekanne: "Ainult režiim on minu surmas süüdi." See oli protest Nõukogude võimu vastu.

Kohalikud kommunistlikud võimud ja Nõukogude julgeolekustruktuurid võtsid enneolematu juhtumiga silmitsi seistes meetmeid. Nad sundisid Kalanta matused, mis toimusid 18. mail, kogunemiste vältimiseks kaks tundi ettepoole tooma. Ta maeti teisele kalmistule, kui sugulased olid plaaninud. See aga provotseeris sündmusi, mida tuntakse Kaunase kevadena. Kalanta maja poole matustele kogunenud noorte rahvahulk pöördus Kaunase Laisvės puiestee poole. KGB teadete kohaselt tuli kahepäevaste rahutuste ajal tänavatele üle 3000 meeleavaldaja. Nende mahasurumiseks saadeti kohale üle 7000 draugovinlase, miilitsa ja sõduri. Kaunasesse saadeti Leedu NSV siseministeeriumi eriväeosad. Toimusid kokkupõrked meeleavaldajate ja sõdurite vahel. See oli üks suurimaid vastupanuaktsioone nõukogude süsteemile Nõukogude Liidu ajaloos enne perestroika algust. Tõsi, lisaks 1972. aasta Kaunase kevadele väärivad meenutamist ka 1956. aasta Kaunase tervepäevase paraadi sündmused, mis meelitasid kohale veelgi suurema, tuhandete inimestega rahvahulga. 1972. aastal levisid protestid teistesse Leedu linnadesse, kus arreteeriti 108 inimest. Nende sündmuste algatajad, varjates oma poliitilisi varjundeid, mõisteti süüdi huligaanidena ja „asotsiaalsete elementidena“ teeseldes, et nad on „hipidega võitlevad“. Kalanta tunnistati ametlikult vaimuhaigeks. Kaheksa aastat ei lubatud Kalanta vanematel oma poja hauale hauakivi püstitada.

Neil päevil, 1972. aastal, sai Romas Kalantast rahvuskangelane. Teda peetakse selliseks ka tänapäeval.