Nõukogude armee traditsioonid – Dedovštšina. Artūras Sakalauskase lugu
IV õukogude okupatsioon

Nõukogude armees valitsevat nn. "hazing" fenomeni võib mõista kui mitteseaduslike suhete ilmingut. Mõlemal juhul on tegemist sõdurite vahelise suhtega, mis rikub jämedalt teenistusstatistikat. See väljendub füüsilise, psühholoogilise ja seksuaalse vägivalla kasutamises nooremate või madalama auastmega sõdurite vastu. Nn. "hazing" puhul alandavad ja ekspluateerivad need, kes astusid teenistusse varem, neid, kes astusid hiljem või äsja. Esimesed, hoolimata sõjaväeliste auastmete ühtsusest, peetakse teistest kõrgemaks. Seega tähendab "hazing" "vanemate valitsemist". Nn. hazing'u ilmingute näited: väärkoheldudelt võetakse raha, isiklikud asjad, riided, neid pekstakse, sunnitakse tegema füüsilisi harjutusi, teiste sõdurite tööd jne. Mitteseaduslikud suhted armees tekivad karistamatuse, vaikimise, ohvitseride ebapiisava kontrolli tõttu ning Nõukogude armee puhul oli see lihtsalt saanud osaks selle armee kultuurist või traditsioonidest. Arvatakse, et nn. "hazing" tekkis siin 20. sajandi 60. või 70. aastatel, kui süüdimõistetud isikuid hakati armeesse kutsuma. Võib-olla tulid nendega kaasa kurjategijate žargoon ja vanglates, aga ka vangide seas praktiseeritav kord. Selle nähtuse päritolu kohta on ka teisi seletusi.

„Eakate valitsemine“ puudutas ja kahjustas paljude elusid. Üks enim avalikkuse ette jõudnud ja kuulsamaid lugusid on Leedust pärit Nõukogude armee sõduri Artūras Sakalauskase lugu. 23. veebruaril 1987 tulistas ta Sverdlovskist Leningradi suunduva rongi erivagunis maha 8 inimest: 5 temaga koos teeninud sõdurit, kaardiväeülema ja tema asetäitja ning rongisaatja. Leedulast provotseerisid sellisele teole kaasvõitlejate korduvad kiusamised. Talle pandi pähe kauss kuuma suppi, magava inimese sõrmede vahele pisteti tikud ja süüdati need (tehti nn „jalgratas“), toidule lisati suures koguses soola või liiva, sõduri pea pandi tualetti, talle kästi olla 10 tundi järjest valves, tal ei lubatud magada ja teda peksti. Ja 23. veebruaril üritasid kaks reameest teda vägistada.

Hiljem ilmusid Nõukogude ajakirjanduses mitmesugused „pärlid“ ja väljamõeldised, mis üritasid Sakalauskast mustata. Näiteks teatas Nõukogude häälekandja „Pravda“, et Skalauskas püüdis läände põgeneda, teenistuskaaslased takistasid teda selles, mistõttu otsustas ta nendega tegeleda. Ainult tolleaegne „Komsomolskaja Pravda“ kirjeldas tragöödiat üksikasjalikult. 1987. aastal vaikis Leedu Nõukogude ajakirjandus sellest draamast ja alles siis, kui Sąjūdise liikumine hoogu kogus, avalikustati sündmused Leedus.

Kohtuprotsessi käigus kuulutati Sakalauskas, kes oli varem olnud vaimselt terve, vaimuhaigeks ja teovõimetuks. Leedus koguti Sakalauskase toetuseks tuhandeid allkirju ning mõne aja pärast andis Venemaa Föderatsioon ta Leedule välja.