Zemgale rahvuslik partisanide vastupanuliikumine
III =Rahvuslik partisaniliikumine
Kuigi Zemgale keskosas ei ole nii suuri metsaalasid kui teistes Läti ajaloolistes piirkondades, oli partisanide tegevus ka siin üsna laialt levinud. Mõnes kohas oli rahvuspartisanide tegevus nii aktiivne, et okupatsioonivõimude esindajad, kartes oma elu pärast, hoidusid ise kõrgemate võimude käskude täitmisest. Näiteks Läti NSV Siseministeeriumi banditismivastase võitluse osakonna juhataja kolonel Ritņikovs oli 1. jaanuaril 1947 hävituspataljonide (edaspidi - IB) seisukorra kohta aruannet koostades karmide sõnadega Iecava ja Zālīte kihelkonna parteiametnike kohta, kes ei teinud IB võitlejatega mingit tööd ning keeldudes seda tegemast vabandasid end majandusliku ja poliitilise kampaaniaga hõivatuna. Selliseid reservatsioone võib mõista, sest 1946. aastal hävitasid rahvuspartisanid äsja mainitud naaberkihelkondades Misa, Salgale ja Garoza palju võimuesindajaid ja saatsid teistele hoiatuskirju. Siin tegutsesid aktiivselt Jānis Rozentālsi, Jānis Freimanise ja Arvīds Helmuts Dūmiņši juhitud rahvuspartisanide üksused ning röövlirühmitused, kelle liikmeid ei saa mingil juhul rahvuspartisanideks nimetada, tapsid veel mitu võimuesindajat. Eelnevalt mainitud asjaolude tõttu oli Nõukogude võimu esindajate tegevus osaliselt desorienteeritud ja väga ettevaatlik. Selles ajaloolises piirkonnas ei moodustatud aga ühtegi laiemat rahvuspartisanide ühendust, nagu see juhtus teistes Läti paikades. Sellest hoolimata ei saa Zemgale rahvuspartisane pidada separatistideks, kes oleksid tegutsenud ilma igasuguste kontaktideta teiste piirkondade vabadusvõitlejatega. Vastupidi – paljude üksuste tuumiku moodustasid Kuramaalt pärit Läti leegionärid, kes ei olnud Teise maailmasõja võitjatele alistunud ja olid valmis jätkama relvastatud võitlust Nõukogude okupantide vastu. Lääne-Zemgale – Tukumsi rajooni osa – oli kuni sõja lõpuni Kuramaa kindluse osa. Pärast Saksamaa alistumist ei pannud paljud Läti sõdurid relvi maha ja liitusid rahvuspartisanidega, ühinedes endiste SS Jagdverband Ostlandi liikmetega, kes olid saanud partisanisõjaks väljaõppe. Sellest tulenevalt olid Tukumsi rajooni metsavennad enam-vähem seotud Põhja-Kuramaal tegutseva Läti Rahvuspartisanide Organisatsiooniga (LNPO). Paljud Läti iseseisvuse relvastatud kaitsjad veetsid mõnda aega Kuramaa metsades, kuid kolisid hiljem oma elukohtadele lähemale. Tegelikult täiendasid endised leegionärid rahvuspartisanide ridu kogu piirkonnas.
Osa Zemgale'ist läks Punaarmee kontrolli alla juba 1944. aasta suvel. Enne Saksa vägede taandumist rajasid kaardiväed mõnesse kohta relva- ja laskemoonaladusid. Näiteks rajasid sellise lao Iecava ja Svētupe jõe ühinemiskohta Taurkalne kihelkonna kaardiväelased ja politseinikud, arvatavasti kindral Kurelise peakorteri käsul. Vecumnieki, Taurkalne ja Kurmene kihelkonnad asuvad Zemgale kõige idaosas ning nende kihelkondade rahvuspartisanid arendasid tihedat koostööd naabruses asuvate Mazzalve ja Birzgale rahvuspartisanidega. Moodustati ka ühisüksusi. Paljudes Zemgale paikades, eriti Leedu piiril, moodustati mitu rahvusvahelist rahvuspartisanide üksust, milles lätlased ja leedulased võitlesid koos. Läti ja Leedu relvavendluse kõige silmatorkavam näide oli kangelaslik ja traagiline lahing Īle punkri ümbruses 17. märtsil 1949. Elanikkonna massiküüditamise läbiviimisel 25. märtsil 1949 oli okupantide üheks eesmärgiks hävitada rahvuslik vastupanuliikumine. Paljudes kohtades kaotasid rahvuslikud partisanid oma toetajaid ja nende varustusbaas vähenes.
Kokku viidi Zemgales aastatel 1946–1950 tšekistide endi koostatud teabe kohaselt läbi 166 operatsiooni ja lahingut rahvuspartisanide vastu. Järgnevatel aastatel partisaniüksuste tegevus vähenes.
Rohkem teabeallikaid
Tundmatu sõda. Läti rahvuspartisanide võitlused Nõukogude okupantide vastu 1944–1956. Teine lisatrükk. Toim.: Apine, L.; Kiršteins, A. Riia: Domas spēks, 2012, lk 273–274.
Seotud ajajoon
Seotud objektid
Kurmene kihelkonna rahvuspartisanide mälestusmärk
Kurmene kogudusemaja lähedal asuv rahvuspartisanide mälestusmärk avati 4. mail 2023 NSV Liidu okupatsioonivägede mälestusmärgi kohal, mis lammutati vastavalt Läti Vabariigi Saeima poolt 2022. aasta juunis vastu võetud seadusele „Nõukogude ja natsirežiimi ülistavate esemete eksponeerimise ja nende lammutamise keelamise kohta Läti Vabariigi territooriumil“. Mälestusmärgile on paigaldatud valgeks värvitud puust rist, mille jalamil on mustast graniidist steel, millele on raiutud tekst: „Kurmene ja ümbritsevate valdade rahvuspartisanidele 1944–1953. Nad murravad meid, aga ei painuta meid.“
Mälestusmärgist paremal on paigaldatud stend Kurmene rahvuspartisanide kohta käiva teabega, mille on koostanud Bauska muuseumi ajaloolane Raits Ābelnieks. Mälestuspaik rajati kohalike elanike algatusel ning Bauska piirkonna eakate ühingu Kurmene kihelkonna osakonna ja Bauska piirkonna nõukogu toel.
Bauska piirkonna idaosas – Skaistkalne, Kurmene, Bārbele ja Valle kihelkondades – toimus aktiivne võitlus Nõukogude okupatsioonirežiimi ja võimude repressioonide vastu. Selles piirkonnas oli alates teisest Nõukogude okupatsioonist 1944. aasta sügisel palju mehi, kes end võimude eest varjasid. Mežabrāļi elanikud olid valmis võimude katsetele neid kinni püüda vastu seisma, seega varustati neid relvade ja laskemoonaga. Sel ajal oli seda lihtne teha, sest endistel lahinguväljadel selliste kaupade puudust ei olnud.
Üksikute rühmituste vahel loodi kontakte ja moodustati suuremaid partisaniüksusi. Nendega liitusid Kuramaa endised Läti Leegioni sõdurid, kes pärast Saksamaa alistumist polnud relvi maha pannud ja alistunud, vaid jätkasid võitlust okupantide vastu. Ajavahemikul juulist septembrini moodustati umbes 20-meheline rahvuslik partisaniüksus, mille tuumiku moodustasid Kurmene kihelkonna elanikud. Sinna kuulusid ka mehed ja noored Bārbelest, Skaistkalnest, Vallest ja naabruses asuvast Mazzalve kihelkonnast Jēkabpilsi rajoonis.
Üksuse ülemaks sai Ludvigs Putnieks, sündinud 1912. aastal Kurmene vallast "Nagliņiem", tema asetäitjaks oli endine leegionär Viktors Ančevs samast vallast "Mūrniekim". 1930. aastatel juhtis L. Putnieks isamaalise noorteorganisatsiooni "Latvijas Vanagi" Kurmene osakonda.
See partisaniüksus pani 1945. aasta sügisel ja talvel toime mitu rünnakut okupatsioonivõimude ametnike vastu, samuti röövis kaastöölisi ning riigile kuuluvaid piimatööstusi ja poode. Seda tehti selleks, et metsavendade ülalpidamine ei oleks raskeks koormaks nende niigi peaaegu täielikult pankrotis sugulastele ja teistele toetajatele. Mitmed hävituspataljonide, nn "istrebikeste" võitlejad ning okupatsioonivõimude lisandid Kurmene kihelkonna partisanide külanõukogus ja Skaistkalne kihelkonna täitevkomitees langesid partisanide kuulide läbi. Selline partisanide tegevus vähendas oluliselt kaastööliste valmisolekut okupatsioonivõimude käske täita.
Siiski infiltreeriti L. Putnieksi partisanigruppi agent, mida tõestavad hilisemad sündmused. 14. jaanuaril 1946, kui V. Ančevs külastas oma ema „Mūrniekis“, saabusid sinna miilitsad ja „Istrebiķe“ teda kinni pidama. Puhkes tulevahetus, milles metsavend ja tema ema ebavõrdses lahingus hukkusid.
2. veebruaril ründasid NSV Liidu sisevägede 288. laskurrügemendi üksused Kurmene kihelkonna piiri lähedal Mazzalve kihelkonna metsas partisanide punkreid. Verises lahingus ülekaaluka ülekaalu vastu langesid Jānis Teodors Meija Valle kihelkonnast, Vilips Saulītis Skaistkalne kihelkonnast, Arnolds Freimanis Kurmene kihelkonnast, Fricis Galviņš Mazzalve kihelkonnast ja tundmatu Riia elanik hüüdnimega Ika või Jonelis. Teistel metsavendadel õnnestus lahingukära sees taanduda ja kaduda. Ründajate kaotuste kohta pole andmeid leitud. Järgnevates tšekistide operatsioonides tapeti või võeti vangi veel mitu partisani.
