Leedu Vabadusvõitluse Liikumise Nõukogu 16. veebruari 1949. aasta deklaratsioon – vabaduse ja demokraatia ideede võit siinpool raudset eesriiet

Leedu Vabadusliikumise Nõukogu 16. veebruari 1949. aasta deklaratsioon on peaaegu kümme aastat kestnud Leedu partisanisõja Nõukogude okupatsiooni vastu kõige olulisem dokument, mis pani paika partisanisõja poliitilised püüdlused, selle olemuse ja tähenduse. See on ainulaadne õigusakt globaalses sõjajärgses kontekstis – ükski teine Euroopa riik pole Teise maailmasõja järgse totalitarismivastase vastupanu ajal üheski teises dokumendis nii selgelt deklareerinud oma eesmärke, püüdlusi ja väärtusi. Seetõttu võib deklaratsiooni õigustatult pidada Leedu partisanide poliitilise tähtsusega võiduks, mis annab tunnistust, et Leedu rahvas ei hüljanud oma riiki isegi jõhkra Nõukogude okupatsiooni aastatel, võitles selle eest ning jäi oma kultuurilise ja geopoliitilise orientatsiooniga osaks lääne poliitilisest tsivilisatsioonist, mis kuulutab seaduse ülimuslikkust vägivalla üle.

Deklaratsioon väljendas rahva tahet partisanisõja tingimustes, seetõttu on selle tekst kokkuvõtlik ja lakooniline, kuid mahukas ja sisukas – see põhineb lääne poliitilise kultuuri kõige olulisematel väärtustel: rahvaste enesemääramise õigus, demokraatia, parlamentarism, inimõigused, väärikus, kristlik usk ja sotsiaalne tundlikkus. Dokument legitimiseeris poliitiliselt kogu Leedu partisaniliikumise ja andis partisanide juhtkonnale Leedu Rahva Ajutise Nõukogu staatuse, mis esindab kogu vastupanu osutavat rahvast. Deklaratsioon põhineb riigi demokraatlikul põhiseadusel ja Leedu Asutava Kogu poolt 1922. aastal välja kuulutatud parlamentarismi põhimõtetel, see määratleb riigi tulevase poliitilise süsteemi tunnused, reguleerib olulisemate poliitiliste institutsioonide kohustusi ning rõhutab õigluse, rahvusliku hariduse, religiooni, riikliku sotsiaalhoolekande ja majandusreformide olulisust.

Leedu partisanide lootused lääne toetusele Euroopa riikide Teise maailmasõja eelse status quo taastamisel olid seotud Atlandi harta deklaratsiooni ja USA presidendi Harry Trumani kaheteistkümnepunktilise poliitilise programmiga, mis väljendas USA toetust väliste agressorite poolt orjastatud riikidele. Okupeeritud Leedu rahvas väljendas samuti oma tahet saada osaks lääne organisatsioonidest – eelkõige pärast Teist maailmasõda loodud ÜRO-st ja hiljem võib-olla ka alanud Euroopa integratsiooniprotsessist. Lõppude lõpuks juhindusid ka 1950. aastatel Euroopa integratsiooni algatanud poliitikud Atlandi hartas ja inimõiguste ülddeklaratsioonis sätestatud põhimõtetest. Samuti on oluline, et deklaratsioonis käsitletakse Nõukogude ja natside okupatsioone võrdselt negatiivselt – just nagu tänapäeva Euroopa mälu trajektoorides, mis on pühendatud natside ja kommunistlike kuritegude mälestusele.

Deklaratsioon allkirjastati 16. veebruaril 1949 Leedu partisanijuhtide kohtumisel Minaičiai külas (Radviliškise rajoonis). Sellele kirjutasid Prisikėlimų rajooni ülema punkris alla kaheksa partisanijuhti, kes esindasid kõiki partisaniüksusi: Jonas Žemaitis-Vytautas, Aleksandras Grybinas-Faustas, Vytautas Gužas-Kardas, Juozas Šibaila-Merainis, Bronius Liesis-Naktis, Leonardas Grigonis-Užpalis, Adolfas Ramanauskas-Vanagas, Petras Bartkus-Žadgaila. Deklaratsiooni allkirjastamise kuupäev – 16. veebruar – ja tekstis kasutatud termin Rahva Ajutine Nõukogu loovad sümboolse seose 1918. aasta Leeduga, mille isad – allakirjutanud – kuulutasid välja iseseisvusakti ja kelle lapsed – sõjajärgsed Leedu partisanid – väljendasid soovi see taastada.