Leedu iseseisvusdeklaratsioon 16.02.1918
Taastatud iseseisvus

Esimese maailmasõja lõpus tekkisid rahvusvahelised olud tänapäevase Leedu Vabariigi loomiseks. 18.–22. septembril 1917 Vilniuses toimunud Leedu konverents võttis vastu resolutsiooni iseseisva riigi kohta ning valiti Leedu Nõukogu, mis sisuliselt valmistas ette riikluse taastamist. Leedu Nõukogu 11. detsembril 1917 tehtud avalduses kuulutati välja iseseisva Leedu taastamine, kuid nähti ette ka tugevaid sidemeid Saksamaaga. 26. jaanuaril 1918 tegi Leedu Nõukogu liige Steponas Kairys Leedu Nõukogule ettepaneku kuulutada välja iseseisva Leedu taastamine ilma sidemeteta Saksamaaga, kuid Nõukogu enamus lükkas selle ettepaneku tagasi. Sel põhjusel lahkusid Nõukogu neli liiget (S. Kairys, Mykolas Biržiška, Stanislovas Narutavičius, Jonas Vileišis) Nõukogust.

Nõukogu liikmete tagasiastumine ajendas ülejäänud liikmeid otsima sobivamat ja kõigile liikmetele vastuvõetavat sõnastust. Nõukogu 15. veebruaril 1918 toimunud koosolekul lepiti tekstis lõpuks kokku ja otsustati see järgmisel päeval avaldada. 16. veebruaril 1918 võttis Leedu Nõukogu ühehäälselt vastu akti, mis kuulutas välja Leedu iseseisva riigi taastamise. Iseseisvuse taastamise aktile kirjutasid alla kakskümmend allakirjutanutest nõukogu liiget. 16. veebruari tähistati sõdadevahelise perioodi kõige olulisema riigipühana ning 11. märtsil 1990 võttis taasloodud Leedu riik üle selle püha tähistamise traditsiooni.